"Always give your best and try to figure out how to do an even better job."
- Ben Carson -
- Ben Carson -
|
Juunikuu esimesel nädalal toimus 10. klassi lennul ühine kolmepäevane reis Rootsi. Tegu oli valikkursuste nädala raames toimuva kultuurikursusega ,,Avastades Rootsit’’. Kursuse eesmärgiks oli õppida tundma teist kultuuri ning puhata kolmepäevasest riigikaitselaagrist. Mis on Rootsi meie jaoks? Rootsi on meie jaoks sõbrad. Kõige tähtsam Rootsi reisi puhul oli see, et saime enda lennuga lähedasemaks. Tutvusime uute inimestega ning saime veelgi lähedasemaks nendega, kellega koolis tihedamalt suhtleme. Rootsi on meie jaoks vabadus. Oleme õnnelikud, et õpetajad andsid meile piisavalt vaba aega ja privaatsust. Saime muuseumist ise linna minna. Õpetajad usaldasid meid ja teadsid, et oleme õigel ajal õiges kohas. Laevas saime olla rahulikult sõpradega ja tundsime, et saime ennast vabaks lasta. Rootsi on meie jaoks uue avastamine. Meile väga meeldis, et reisi osaks oli uue kultuuri avastamine, ühtlasi ka Rootsi ajaloomuuseumi külastamine. Meie arvates oleks võinud küll töölehe täitmise ära jätta, sest nii keskendusime pigem vastuste otsimisele kui muuseumis olevaga tutvumisele, aga uus ja huvitav oli siiski. Rootsi on meie jaoks mälestused. Me poleks osanud arvata, et see reis kujuneb nii lõbusaks ja mälestusterohkeks.  
 Oleme kindlad, et iga õpilane sai sellelt reisilt mingisuguse toreda mälestuse, mida meenutada. Saime uued sõbrad, rohkelt mälestusi ja palju nalju, mida mäletada. Sai palju tantsitud ja lauldud, mistõttu pidid kõik peale reisi korralikult magama, et välja puhata. Aga see reis oli seda väärt!
Mark Harin, Linda Heero, Steven Elvet ja Annika Joakit Valga Gümnaasiumi 10. humanitaar- ja majandusklassi õpilased
0 Comments
Sel ajal, kui õpilastel on koolivaheaeg, on koolitöötajad koolitumas. Meile sõitis külla Kristi Goldberg, haridusprogrammi "Ettevõtlik kool" koolitusjuht, kelle käe all läbisime „Ettevõtliku Kooli“ koolitusprogrammi kolm moodulit: „Haridusprogrammi „Ettevõtlik Kool“ baaskoolituse“, „Ettevõtliku õppe rakendamise koolituse“ ja „Ettevõtliku õppe Standardi koolituse“. Küllap tekib küsimus, et kas te siis polegi ettevõtlikud? Korraldate ju erinevaid sündmusi, käite õppekäikudel, teil on erinevad õppesuunad ja ainetunnid, sh majandusõpe ja õpilasfirmad. Jah, aga see ei tähenda ettevõtlikku õpet. Ettevõtlik õpe on õpilastele vastutuse andmine nende õppimise ees ning õppeprotsessi erinevates rollides osalemise võimaldamine, kus õpetaja on suunajaks ja juhendajaks. See tähendab, et õpetajad kasutavad teadmiste ja oskuste paremaks omandamiseks aktiivõppemeetodeid ja teevad aineülest koostööd. Ettevõtliku tunni ettevalmistamises ja läbiviimises on oluline saavutada tulem (ettevõtliku tunni õppetööriist, mis aitab tundi üles ehitada ja läbi viia): T – tunneme rolle ja koostööd: igal õppeprotsessis osalejal on täita kokkulepitud ja aktsepteeritud roll. U – usaldame vastutust: õppijal on reaalne vastutus õppeprotsessis ning ta mõistab, et valikud toovad kaasa tagajärgi. L – lõimume eluga: kaasame õppetöösse kooliväliseid partnereid, et teada saada, mida õpituga päriselt peale hakata. E – evime kogemusi: õppija oskab õpitut rakendada ehk tehakse päris asju. M – mõõdame mõju: toimub pidev tagasisidestamine. Eelnevalt mainitu positiivne külg on, et neid rakendades muutub õppija julgemaks, võtab algataja rolli, otsib uusi lahendusi, on motiveeritum, teeb koostööd, seab eesmärke, tegutseb neist lähtuvalt, on vastutustundlikum ja hoolivam ning oskab end analüüsida. Tahab-suudab-teeb! Tõepõhi on all, sest ka koolitaja, kes kasutas erinevaid tehnikaid, muutis räägitava huvitavamaks ja vastuvõetavamaks. Minu jaoks olid moodulid väga köitvad ja innustavad. Muuhulgas meeldis mulle ka koolitaja poolt koostatud lisamaterjal, kus oli nii teemakohast informatsiooni kui ka tabeleid ja visualiseeringuid, mida ise täiendada. Esiteks olid teemad minu jaoks olulised ja huvipakkuvad, võibolla sellepärast, et olen noorsootöötaja ning näen sellises lähenemisviisis suuremat kasu, võibolla köitis ka seetõttu, et olen lõpetamas ülikooli ning minu lõputöö „Noortekeskuste ja koolide vaheline koostöö Valgamaa näitel“ räägib mõneti koostöö olulisusest mitte- ja informaalse õppe lõimimisel formaalõppega. Mulle väga meeldis koolitaja öeldud lause koostöö kohta: „Koostöö ei hakka sündima enne kui kõigil on aega kokku saada“ ning teiseks toonitas ta, et mida vähem õppijale „ei“ öeldakse, seda kasulikum on. Teiseks kasutati palju erinevaid meetodeid räägitava edasiandmiseks, toodi näiteid enda töökoha põhjal, jagati soovitusi, kuidas koolitund põnevamaks muuta ning sai ka ise meeskondades töötada ja enda kooli jaoks panustada. Näiteks saime laudkondades arutleda õpetamise eesmärgi üle. Igaüks sai etteantud nimekirjast välja valida kolm olulisimat ja kolm vähim olulisimat õpetamise eesmärki, kust omakorda tuli laudkonna peale valik teha. Saime paaristööna ette valmistada ühe tunni, lähtudes tulemist, ning tutvustada seda paarilisele. Tutvustamisele järgnes hamburgeri meetodil (esmalt positiivne osa, siis mida ja kuidas saaks paremini ja lõpetuseks jälle positiivne) põhinev tagasisidestamine. Samuti proovisime ühe nädalapäeva tunniplaani ühele klassile ümber mängida selliselt, et see oleks kooskõlas tulemiga (ülal mainitud). Saime etteantud artikli põhjal ette valmistada ja ette kanda näitemängu ning hinnata enda kooli Ettevõtliku Kooli printsiipidest lähtuvalt.  Arutlesime täna mõnede kolleegidega koolitustesarja üle ning ka neil jagus ainult positiivseid sõnu. Nende suust kostus lauseid nagu "Tõesti kihvt oli ja väga olulised teemad.", "Kui üldiselt on koolitused igavavõitu, siis see seda kindlasti polnud. Kordagi ei tundnud igavust. Väga palju huvitavaid ja lahevaid tegevusi oli.", "Väga innustav oli." Heameel oli kuulda, et keegi veel peale minu sellest nii positiivselt meelestatud on.
Selleks, et olla ettevõtlikud, peame olema ise huvitatud ja uudishimulikud, teo- ja koostöötahtelised. Nii on ka meie kool ettevõtlik. Selleks, et Ettevõtliku Kooli nimistusse kuuluda, tuleb meil analüüsida erinevaid valdkondi, mille tulemusena selgub, kas oleme baas-, hõbe- või kuldtaseme ettevõtlik kool. Egle Kõvask Valga Gümnaasiumi huvijuht Ühel aprillikuu reedel oli Valga Gümnaasiumi koolimaja õpilastest tühi. Seda seetõttu, et tervele koolile olid selleks päevaks planeeritud tunnid väljaspool maja ja maakonda. 10. humanitaar- ja majandusklassi ning mõned 11. humanitaar- ja majandusklassi õpilased külastasid Pähni külastuskeskust Võrumaal. Ekskursioon algas juba hommikul huvitavalt, kuna keegi meist ei teadnud, mida me sinna täpsemalt tegema läheme. Mõned minu klassikaaslased olid seal varasemalt juba käinud, aga põnevuse hoidmiseks nad midagi üleliiast välja ei rääkinud. Pähni kohale jõudes ootas meid ees suurepärane loodus ja kaks toredat giidi, kes näitasid meile Võrumaa loodust. Eks me kõik arvasime, et kõnnime mööda RMK tehtud matkaradasid, kuid nii see ikka polnud. Meid viidi sügavale metsa, kus tutvustati erinevaid puuliike, saime neid ka mõõta ja uurisimemaas olevaid loomajälgi. Nii saime selgemaks mägra ja põdra jäljed. Saadud teadmiste rakendamiseks olid meile valmis tehtud ka töölehed.     Muuhulgas näidati meile maailmakuulsaid metsas asuvaid kõlakodasid, kust sai kuulata metsa helisid. Kõik meie klassid õpilased olid lummatud metsast ja selle ilust, vaikusest ja rahust. Tekkis kohe tahtmine ehitada metsa oma puumajake ja sinna elama jääda. Minul oli metsast välja saada raske, kuna mulle mets väga meeldib ja ma viibiksin seal heameelega tihti.   Pähni metsas kõndisime oma grupiga kokku viis kilomeetrit, mis tundus lõpuks väga pika maana, kuna liikumine toimus väga erinevatel tasapindadel: kruusal, samblikes ning väga erinevatel metsaradadel. Oli väga meeldiv veeta rahulikku ja lõbusat päev meie kooli inimeste seltsis ning päeva lõpetuseks juua üheskoos teed ja muljetada.  Hoiame ja kaitseme loodust enda ümber, keegi ei tea, kuna see ilu meie ümber otsa saab.
Linda Heero 10. humanitaar- ja majandusklassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse liige Uue aasta alguses tuli mõte teha klassipusad, mis kõnetaksid meid praegu ja ka tulevikus kokku saades. Esialgne idee tuli sõbrannalt, kes õpib Nõos. Ta demonstreeris mulle oma lahedat pusa, mistõttu tekkis suur tahtmine ka oma klassile sellised teha. Kuna oleme abituriendid ja viimast aastat koos, tundus see pusa kihvt mälestus meist endist. Muidugi tekitab see mõnusa ühtsus- ja kokkuhoidvustunde, mis oli omakorda üheks põhjuseks. Kõigipealt tuli välja uurida, kas ja kui paljud üldse klassis nõus on. Minu õnneks oli enamik klassi õpilastest selle idee poolt ja soovis endale pusa. Kõige raskem oli leida firma, kes vastaks noorte inimeste esitatud standarditele. Ehk siis, et pusa oleks piisavalt odav ning kõik teenused (ka trükk) ühest kohast saadav. Firma leitud, pidime hakkama pusa visandama. Ühes olime kindlad - pusa õlavartele pidi tulema meie lennu number koos klassitähega (86R) ja kooli logo ning kampsuni ette õpilase (hüüd)nimi. Kooli logo kasutamiseks küsisime luba ka direktorilt, kes oli idee poolt.   Kõige aeganõudvam selle asjaajamise juures oli leida sobiv lause seljale, mis iseloomustaks meie klassi. Kaaluti mitmeid variante ning lõpuks valiti välja üks, mis meid kõige rohkem kirjeldab. Jah, meie klass koosneb inimestest, kes pidevalt räägivad iseendaga, võibolla oled sinagi seda kooli koridoris märganud.  Nagu elus ikka, ei lähe kõik alati nii nagu plaanitud. Pusa valmides tuli ette nii mõnigi apsakas. Esimesel korral tulid pusad väikese trükiveaga, kuid firma oli väga vastutulelik ning tore. Nad likvideerisid selle pisikese trükivea väga oskuslikult. Kui pusad tellitud, avastasime, et üks kampsunitest oli kogemata tellimata jäänud. Selle pusa saime ka väikese viivitusega kätte. Pusad on meil juba üle kuu käes olnud ja juba järgmisel nädalal on meil lõpukell. Uhke on käia koolis ringi pusaga, mis on samal ajal seljas pea tervel klassil. Oleme õnnelikud, et võtsime ette selle teekonna pusade soetamiseks. Ehk näete meid juba järgmistel aastatel vilistlastena kooli külastades just nendes samades pusades! ❤️  Brigitta Rimm 12. reaalklassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse liige Emakeelepäevast on möödas kaks nädalat, kuid oma keelt tuleks väärtustada iga päev. Emakeelepäev algas minu klassile juba päev varem, kui eesti keele ja kirjanduse õpetaja Varje tegi lühiülevaate Kristjan Jaak Petersoni elust ning seletas emakeelepäeva tekkimist ja selle seoseid Petersoniga. Samuti õppisime pähe ühe tähtsa küsimuse, õpilased eelkõige sellepärast, et viit saada, kuid nüüd on seda huvitav ka niisama kasutada. Kolmapäev oli täis huvitavaid sündmusi, näiteks sai iga soovija kirjutada koridoris olevale tahvlile ilusaima eestikeelse sõna. Sõnade seas oli välja toodud näiteks „reede õhtu“ ja ka luulelisemaid nagu „uduloor“ või „südametunnistus“ ning igapäevasemaid sõnu nagu „klaas“, „emme“, „ülehomme“. Kui emakeele päevale eelneval päeval õppisime tähtsat küsimust, siis õigel päeval saime seda õpetajale esitada. Iga õpilane, kellel oli eesti keele õpetajale küsimus, sai viie. Küsimus polnud aga üldse mitte suvaline, vaid miski, mis juba Kristjan Jaak Petersoni ajal tema pead vaevas. See kõlas järgmiselt: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ Mida Sina arvad, kas võiks? Esitan siit ka väljakutse – iga kord, kui ükskõik milline õpetaja uue teema juures uurib: „Kas küsimusi on?“ Küsi seda!  Arvutiklassis oli soovijatel võimalus kaasa teha Vikerraadio e-etteütluses. Kui tahad end veel proovile panna, siis internetis on nii helifail kui ka tekst kättesaadavad. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja korraldas konkursi „Heade raamatute album“, kuhu kogus kõigi koolipere liikmete fotosid teemal „Mina ja raamat“. Kõik, kes soovisid, said pildi teha endast koos oma lemmikraamatuga. Album on kättesaadav kooli Facebookis. Raamatuid piltidel oli nii Mihkel Raua sulest kui ka eneseabivaldkonnast. Nii „Trips, Traps, Trull ja teised“ kui ka „Tõde ja õigus“. Iga foto on väga omanäoline ning kaunis. Vaata album kindlasti üle! Samuti oli esimese korruse koridoris üleval 11. klassi õpilase Sandra Vaikla luulenäitus.  Viimane, kuid kindlasti mitte hapupiimane sündmus oli teist korda toimuv lugemispooltund, mis näitab, et mina loen, sina loed, meie loeme. Valga Gümnaasium loeb! Selle aja jooksul said soovijad olla aulas ja lugeda pooletunnises vaikuses kaasavõetud raamatut. Mitte päris vaikuses siiski, sest koos olles ikka keegi köhib või kellelgi on ebamugav ja ta peab tooli liigutama, kuid lugeda oli siiski mõnus ning tihti on raskete koolipäevade sees lugemiseks keeruline poolt tundigi leida. Hea oli seda kõik koos teha.   Väärtustame eesti keelt ja inimesi, kes on meie ümber, sest MEIE LOEME!
Beryt Paidra 11. reaal- ja siseturvalisuse klassi õpilane Märtsikuu keskel toimus meie kooli 20 õpilasele väljasõit Tallinnasse, kus külastati Ekspress Meedia ajalehetoimetust, raadiomaja ning Balti Filmi-ja Meediakooli. Väljasõit oli kell 7 hommikul, seega see tähendas seda, et pidi varakult üles tõusma, et õigeks ajaks bussi peale jõuda. Loomulikult bussile mõned õpilased ka hilinesid, nagu kombeks, ja pidime oma sõitu alustama veidi hiljem. Olime väga väsinud ja sõidu ajal kuulati muusikat ja tehti umbes 4 tunnine uinak. Buss oli kitsas ja me olime nagu kilud karbis. Esimesena külastasimegi raadiomaja ehk Eesti Rahvusringhäälingut. ERR’s on üle 1000 töötaja, see oli esimene fakt, millega mind informeeriti. Kui jõudsime uksest sisse, pidime ootama mõnda aega, sest sellel inimesel, kes meile pidi raadiomaja tutvustama, tal oli meie tulek täiesti meelest läinud. Olukord lahenes ja peagi meile tutvustati uudseid ja esteetilisi ruume. Maja oli suur, ruume oli erinevaid, mõnda ruumi sisse astudes kohe ei saanudki aru, mille jaoks see vajalik on ja pisikesi detaile, millesse süveneda, oli väga palju. Kõige kauem räägiti meile Vikerraadiost. Selgus, et tegemist on Eesti populaarseima raadioga ja sellel on päevas suisa 200 000 kuulajat, see oli väga imestusväärne, sest ei arvanud, et nii palju inimesi, kes siiski raadiot kuulavad. Vikerraadio stuudios oli väga maalähedane atmosfäär, seinad olid heleroheline ja kõige silmatorkavamad olid tugitoolid ja diivanid, mis olid rohelised ja mille peale oli lausa huvitav istuda. Edasi läksime Raadio 2 kollasesse stuudiosse. Väga huvitav oli vaadata, et Raadio2-l on kolm eri värvi stuudiot (sinine, kollane ja punane stuudio). Raadio2 kollases stuudios saime seal kirjutada oma soovilugusid. Pärast majaekskursiooni viidi meid raadiomaja katusele ja saime näha ilusat ja nauditavat vaadet Tallinnale. Loomulikult tehti sellest ka palju pilte.    Kui raadiomaja oli läbi käidud, nautisime lõunat Tallinna Ülikooli kohvikus Oaas ja meie meeleheaks sai igaüks toitu tõsta nii palju kui soovis. Järgmisena kõndisime Ekspress Meedia (Delfi, Maaleht, Eesti Ekspress jt) ajalehetoimetusse. Meid võttis väga sõbralikult vastu Ingrid Veidenbreg. Esmalt räägiti meile ajakirjanikutöö telgitagustest ja kuidas üks artikkel sünnib. Saime ka ise küsimusi küsida. Sellele diskussioonile järgnes majaekskursioon, kus käisime läbi kõik osakonnad/toimetused ja igast osakonnast vähemalt üks ajakirjanik tutvustas põgusalt enda vaatepunkti ajakirjanikutööst. Sealne õhkkond oli sõbralik ja inimesed olid heas mõttes uudishimulikud. See ringkäik andis väga palju informatsiooni ja tänu sellele olid õpilased veidi väsinud. Ma sain rohkem aimu ajakirjanikutööst. Ma näen seda ametit täiesti teisest nurgast ja sain kaasa mitmeid uusi mõtteid. Kahju on sellest, et noorteleht ei mahu turule. Selgus, et noored loevad ajalehte palju vähem, kui ma arvasin, ja see on hästi kurb, sest ajaleht on väga hea informaator. Üleüldse loevad inimesed tänapäeval vähe ajalehti. Ingrid Veidenberg tõi välja, et paberleht ei kao mitte kunagi kuhugi. Selle väärtus on praegusel hetkel küll kadunud, aga ajapikku tõuseb selle väärtus taas. Seda hakatakse mõistma, sest inimesed väsivad ekraanist. Mina arvan, et kui isegi väljastada noorteleht, siis sellel tekiks lugejaid. Noortelehes võiksid olla näiteks haridusega seotud küsimused ja arutelud ja erinevad sündmused, näiteks festivalid, noortevahetused ja muud üritused. Küsides Ingridilt, mis teeb ühe ajakirjaniku heaks ajakirjanikuks, lausus ta, et kindlasti on esimeseks omaduseks julgus. Julgus puudutada teemasid, mis on tekitanud skandaali ja teemasid, millest paljud inimesed tavaolukorras ei räägi. Kindlasti hea ajakirjanik oskab kasutada psühholoogilisi võtteid ning need kirja panna. Ajakirjanik peab oskama kirjutada ja kirjutatut siduda, olla nutikas, uudishimulik ja kindlasti peab olema laia silmaringiga. Üks tähtsamaid mõtteterasid: ”Meediat ei saa üksi teha, see tekib aruteludes”.   Edasine suund oli Balti Filmi- ja Meediakooli, kus meile tutvustati selle kooli õppimisvõimalusi ja külastasime ka palju erinevaid ruume ja kõndisime majas ringi. Maja oli väga suur ja pikema kõndimise peale olid õpilased väsinud. Eelkõige oldi väsinud trepist üles-alla käimise peale, sest trepist tuli siiski väga palju kõndida. Maja ringkäigu lõpus vaatasime ka Meediakooli kinosaalis ka lühifilmi, mille sisu oli üpriski verine, aga filmi lõpust oli nägudest näha, et siiski õpilastele meeldis, ja magama ei jäänud keegi. :)   Kui me olime kõik need kolm maja läbi käinud, läksime bussi ja suundusime tagasi Valga poole. See projekt mulle oli isiklikus plaanis väga kasulik ja avas minu silmi enam kui piisavalt, sest ma olen ennast ette kujutanud meediavaldkonnas töötades. Mulle meeldis, et ma sain ise oma silmaga näha meediainimeste igapäevatööd ja tunnetada sealolevat õhkkonda. Ma loodan, et see valgustas ka teisi õpilasi ja et nad said sellest hea kogemuse. Suured tänud meie kooli huvijuhile Eglele, kes selle projekti tegi ja ka neile, kes meid seal toredasti vastu võtsid ning meile enda tööd ja maja tutvustasid.
Marion Lehes 11. reaal- ja siseturvalisuse klassi õpilane  Märtsikuu keskel käisid meie kooli kaheksa noort Põlva Gümnaasiumi korraldatud Öögümnaasiumis, kus tänavuseks teemaks oli “Õudselt huvitav”. Jõudes Põlvasse, oli mõneks hetkeks üsna suur segadus, kuna keegi ei teadnud, kus olla ja mida teha. Kella 19 ajal hakkasid kõik aulasse kogunema, sest siis toimus Öögümnaasiumi avamine ja ajakava tutvustamine. Peale avamist jaotati meid koolkondadeks - UFOd, Teadlased, Nohikud, Vampiirid, Peata Ratsanikud, Libahundid. Ühte koolkonda kuulus neli Võru Gümnaasiumi õpilast, 1 meie kooli õpilane, 1 Põlva Gümnaasiumi õpilane ning üks koolitöötaja. Koolkond koos, saime õhtujuhilt kaaned, kus oli sees paber, kuhu pidime märkima, kes millises tegevuses osaleb. Tegevusi ning mänge oli mitu: mängud “Puhukas - aita tarkpea maailma lõpuni”, “Geopeitus - leia Aare üles”, lauamäng, seltskonnamäng “Town of Salem” ning mälumäng, loengud “Geopeitus”, “Folkloor ja linnalegendid”: Veel meisterdasime pisuhända ning tegime õudusfilmi jaoks treileri. Koolkondade vahel käis võistlemine - see, kes saab kõige rohkem punkte tegevuste peale, on võitja. Öögümnaasiumi esimeseks mänguks oli “Puhukas - aita tarkpea maailma lõpuni”, mis nägi välja selline, et tarkpea oli tehtud paberist ning oli põrandal, osaleja käes oli ajakiri, millega tuli teha tuult ning tarkpea lennutada tuule abil teisele poole aulat. See oli teatemäng, kes koolkondadest saab esimesena neli korda tarkpea maailma lõppu ära lennutatud, see võidab. Õhtu jooksul sai käia ka lauamänge mängimas, mida juhendas Meelis Kuldkepp. Lauamänge mängides kadus ajataju, seal oli nii lõbus ning mul läks täiesti meelest, et pidin minema Geopeitust mängima. Geopeituses oli neli ülesannet, kus pidime lahendama alguses mõistatuse, et kätte saada vihje, mis aitas koordinaati tuvastada ning siis minema ja selle aarde üles otsima. Vähemalt nii palju, kui mina tean, siis üks aare oli õue peidetud. Läksin siis kahe teise neiuga seda õue otsima. Otsisime ja otsisime, aga üles ei leidnud. Üks hetk hüüdis üks meie tiimi neiu, et leidis aarde üles. Aare oli evakuatsioonitrepi seina toru vahele nii hästi ära peidetud, et seda sai leida ainult tänu kompimisele. Ürituse alguses anti ka ülesanne teha õhtu jooksul valmis pisuhänd ehk kratt ning vastavalt koolkonnale ka teatud teemaga õudusfilmi treiler. Mina olin koolkonnas Teadlased ning pidime tegema õudusfilmi treileri teemal “Tuumakatastroof”. Krati meisterdamiseks oli meil erinevaid vahendeid alustades õhupallidest, lõpetades vetsupaberirulliga. Krati tegemisega ei läinud meil väga kaua aega, aga nalja sai päris korralikult, sest üks meie tiimi noormeestest suutis ühe õhupallidest lõhki puhuda. Lõpuks sai kratt valmis ning ristisime ta Angelaks.  Mida rohkem öögümnaasium lõpupoole tiksus, seda põnevamaks läks. Paar tundi enne südaööd sai kuulata Valga, Põlva ja Võru riigigümnaasiumite esinejaid. Meie kooli õpilased esindasid Valga Avatud Noortekeskuse bändi Red Nerve. Pärast esinemisi toimus silent party. Tegu oli sellise peoga, kus inimesed panid klapid pähe ja tantsisid vaikuses. Ainus, mida nad kuulsid, oli klappidest tulev muusika. Kõigil andis valida kahe playlisti vahel. Üks oli koostatud õpilaste ja teine õpetajate poolt. Oli näha, et nii õpilased kui ka õpetajad tantsisid mõlema playlisti järgi. Sellest andis aimu kõrvaklappidel oleva tulukese värv. Ka meie oma kooli direktor pani klapid pähe ja koges, kuidas asi välja näeb. Mulle väga meeldis see pidu, sest siis said tantsida täiesti vabalt, keegi ei vaadanud sind imelikult. Paljud lood olid nii populaarsed, et neid isegi lauldi kõva häälega kaasa.  Öögümnaasiumi lõpus vaatasime üheskoos kõikide koolkondade õudusfilmide treilereid ning hindasime kratte. Treilerid vaadatud, kratid hinnatud, saime asuda kokkuvõtete tegemisele. Mulle väga meeldis tänavune Öögümnaasium, sest sain tuttavaks uute inimestega ning loodan, et ka järgmisel aastal on võimalus minna Põlvasse. Aitäh Kenari Koonik, Mette Post ja Annabel Voitka - teiega oli väga tore veeta see õhtupoolik Põlvas. Meid oli veel, bändi tegijad, kes tegevustes ei osalenud, kuid meie kooli sellegipoolest esindasid. Seega aitäh ka Sten Ojamäe, Rain Albrecht, Roland Lehes, Tanel Aavistu ning Keidi Russak.
Laura Karu 11. reaal- ja siseturvalisuse klassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse liige |
