Meediareis andis hea ülevaate ajakirjanikutööst

Märtsikuu keskel toimus meie kooli 20 õpilasele väljasõit Tallinnasse, kus külastati Ekspress Meedia ajalehetoimetust, raadiomaja ning Balti Filmi-ja Meediakooli.

Väljasõit oli kell 7 hommikul, seega see tähendas seda, et pidi varakult üles tõusma, et õigeks ajaks bussi peale jõuda. Loomulikult bussile mõned õpilased ka hilinesid, nagu kombeks, ja pidime oma sõitu alustama veidi hiljem. Olime väga väsinud ja sõidu ajal kuulati muusikat ja tehti umbes 4 tunnine uinak. Buss oli kitsas ja me olime nagu kilud karbis.

Esimesena külastasimegi raadiomaja ehk Eesti Rahvusringhäälingut. ERR’s on üle 1000 töötaja, see oli esimene fakt, millega mind informeeriti. Kui jõudsime uksest sisse, pidime ootama mõnda aega, sest sellel inimesel, kes meile pidi raadiomaja tutvustama, tal oli meie tulek täiesti meelest läinud. Olukord lahenes ja peagi meile tutvustati uudseid ja esteetilisi ruume. Maja oli suur, ruume oli erinevaid, mõnda ruumi sisse astudes kohe ei saanudki aru, mille jaoks see vajalik on ja pisikesi detaile, millesse süveneda, oli väga palju.

Kõige kauem räägiti meile Vikerraadiost. Selgus, et tegemist on Eesti populaarseima raadioga ja sellel on päevas suisa 200 000 kuulajat, see oli väga imestusväärne, sest ei arvanud, et nii palju inimesi, kes siiski raadiot kuulavad. Vikerraadio stuudios oli väga maalähedane atmosfäär, seinad olid heleroheline ja kõige silmatorkavamad olid tugitoolid ja diivanid, mis olid rohelised ja mille peale oli lausa huvitav istuda. Edasi läksime Raadio 2 kollasesse stuudiosse. Väga huvitav oli vaadata, et Raadio2-l on kolm eri värvi stuudiot (sinine, kollane ja punane stuudio). Raadio2 kollases stuudios saime seal kirjutada oma soovilugusid. Pärast majaekskursiooni viidi meid raadiomaja katusele ja saime näha ilusat ja nauditavat vaadet Tallinnale. Loomulikult tehti sellest ka palju pilte.

Kui raadiomaja oli läbi käidud, nautisime lõunat Tallinna Ülikooli kohvikus Oaas ja meie meeleheaks sai igaüks toitu tõsta nii palju kui soovis. Järgmisena kõndisime Ekspress Meedia (Delfi, Maaleht, Eesti Ekspress jt) ajalehetoimetusse. Meid võttis väga sõbralikult vastu Ingrid Veidenbreg. Esmalt räägiti meile ajakirjanikutöö telgitagustest ja kuidas üks artikkel sünnib. Saime ka ise küsimusi küsida. Sellele diskussioonile järgnes majaekskursioon, kus käisime läbi kõik osakonnad/toimetused ja igast osakonnast vähemalt üks ajakirjanik tutvustas põgusalt enda vaatepunkti ajakirjanikutööst. Sealne õhkkond oli sõbralik ja inimesed olid heas mõttes uudishimulikud. See ringkäik andis väga palju informatsiooni ja tänu sellele olid õpilased veidi väsinud. Ma sain rohkem aimu ajakirjanikutööst. Ma näen seda ametit täiesti teisest nurgast ja sain kaasa mitmeid uusi mõtteid. Kahju on sellest, et noorteleht ei mahu turule. Selgus, et noored loevad ajalehte palju vähem, kui ma arvasin, ja see on hästi kurb, sest ajaleht on väga hea informaator. Üleüldse loevad inimesed tänapäeval vähe ajalehti. Ingrid Veidenberg tõi välja, et paberleht ei kao mitte kunagi kuhugi. Selle väärtus on praegusel hetkel küll kadunud, aga ajapikku tõuseb selle väärtus taas. Seda hakatakse mõistma, sest inimesed väsivad ekraanist. Mina arvan, et kui isegi väljastada noorteleht, siis sellel tekiks lugejaid. Noortelehes võiksid olla näiteks haridusega seotud küsimused ja arutelud ja erinevad sündmused, näiteks festivalid, noortevahetused ja muud üritused. 

Küsides Ingridilt, mis teeb ühe ajakirjaniku heaks ajakirjanikuks, lausus ta, et kindlasti on esimeseks omaduseks julgus. Julgus puudutada teemasid, mis on tekitanud skandaali ja teemasid, millest paljud inimesed tavaolukorras ei räägi. Kindlasti hea ajakirjanik oskab kasutada psühholoogilisi võtteid ning need kirja panna. Ajakirjanik peab oskama kirjutada ja kirjutatut siduda, olla nutikas, uudishimulik ja kindlasti peab olema laia silmaringiga. Üks tähtsamaid mõtteterasid: ”Meediat ei saa üksi teha, see tekib aruteludes”. 

Edasine suund oli Balti Filmi- ja Meediakooli, kus meile tutvustati selle kooli õppimisvõimalusi ja külastasime ka palju erinevaid ruume ja kõndisime majas ringi. Maja oli väga suur ja pikema kõndimise peale olid õpilased väsinud. Eelkõige oldi väsinud trepist üles-alla käimise peale, sest trepist tuli siiski väga palju kõndida. Maja ringkäigu lõpus vaatasime ka Meediakooli kinosaalis ka lühifilmi, mille sisu oli üpriski verine, aga filmi lõpust oli nägudest näha, et siiski õpilastele meeldis, ja magama ei jäänud keegi. :)

Kui me olime kõik need kolm maja läbi käinud, läksime bussi ja suundusime tagasi Valga poole. See projekt mulle oli isiklikus plaanis väga kasulik ja avas minu silmi enam kui piisavalt, sest ma olen ennast ette kujutanud meediavaldkonnas töötades. Mulle meeldis, et ma sain ise oma silmaga näha meediainimeste igapäevatööd ja tunnetada sealolevat õhkkonda. Ma loodan, et see valgustas ka teisi õpilasi ja et nad said sellest hea kogemuse. Suured tänud meie kooli huvijuhile Eglele, kes selle projekti tegi ja ka neile, kes meid seal toredasti vastu võtsid ning meile enda tööd ja maja tutvustasid.




Marion Lehes
11. reaal- ja siseturvalisuse klassi õpilane