13. veebruaril viisid meie kooli abituriendid Kertu Ilves ja Karl-Steven Vijar läbi filmivaatamise (“The blind side”), millele järgnes põnev laudkondlik arutelu teemal noorte kaasamine ja osalemine.
Arutelu juhtis Võru noortekeskuse noorsootöötaja Kauri Kaljuste.

Film rääkis poisist, kel pealtnäha ei olnud perekonda ja ka õpitulemused polnud kiita, kuid teda märkas üks perekond, kes võttis ta sõna otseses mõttes pereliikmeks ja see andis tema elule mõtte. Vaadatud film oli südamlik, lihtsasti mõistetav ja läks ka antud teemadega suurepäraselt kokku. See on näide sellest, et lihtsalt kellegi märkamine ja motiveerimine võib muuta kellegi elu.

Pärast filmi vaatamist oli väga hea arutleda kaasatuse teemal, film motiveeris rohkem kaasama iseennast ning teisi, märkama inimesi enda ümber. Mulle valmistas heameelt see, et filmi tõepoolest  vaadati ja keegi ei silmitsenud nutiseadme ekraani. Filmi lõppedes oli õpilaste silmis märgatav rahulolu ja ma loodan sisimas, et noored said mõtlemisainet ja õppisid sellest midagigi.

Kohe pärast filmi vaatamist tutvustas ennast Võru noortekeskuse noorsootöötaja Kauri Kaljuste, kes rääkis kaasamisest ja osalemisest ning tõi ka näiteid enda elust teise inimese märkamise kohta. Kauri toonitas, kui oluline on üksteise kaasamine, üksteisega suhtlemine. Ta rõhutas, et kunagi ei tasu inimest kõrvale jätta seetõttu, et tuntakse hirmu teiste arvamuse ees või ei julgeta eristuda, sest iga väiksemgi tegu võib olla määrava tähtsusega teise jaoks. Tänasel päeval seda inimest kahjuks meie seas enam pole. Pärast lühitutvustust ja pikka filmivaatamist tegime Kauri juhendamisel ka energiaharjutuse. Painutasime ja väänasime keha, et kahetunnisest istumisest taas energia sisse saada. Ülesannet tuli teha kaks korda. Esmalt painutasime nii palju, kui andis ning teisel korral veidi rohkem kui esimesel. Selle juurde ütles Kauri, et sama on tegudega. Ühe korra teed, tee teist korda ka ja proovi alati rohkem, sest nagu see harjutuski näitas, siis hakkama saad igatahes! Pärast harjutust jagasime ennast võrdselt laudkondadesse.

Laudkondi oli viis ja nende teemad olid:

• Kuidas kaasata ja motiveerida iseennast?
• Millised on erinevad kaasamisvormid?
• Kuidas teisi märgata ja toetada?
• Milline mõju on keskkonnal kaasatusele?
• Mis on kaasamise negatiivsed küljed?

 
Mitte üheski laudkonnas polnud vaikust ja oldi aktiivsed, isegi kui mõne inimesega grupist ei suheldud. Käidi välja palju erinevaid mõtteid ja ideid, mida saaks teostada koheselt. Toredaid mõtteid oli lõpuks kokku kogunenud üllatavalt palju, mille peale ise ei oskaks tullagi. Suure panuse andsid ka need, kes tavaliselt on vaiksed ja ennast sõnaliselt grupitöös ei väljenda. Tore oli see, et positiivseid ideid sai kirja pandud väga palju, aga kahjuks jääb ideede teoks tegemime paljude noorte jaoks hirmude taha kinni, sest kardetakse võtta vastu teise inimese kriitikat ja arvamust. Selles mängivad suurt rolli ka kaaslaste pilgud ja näoilmed. Kahjuks ei julge paljud tulla välja mugavustsoonist ja väljendada ideid ning vajaduse korral neid korrigeerida teiste indiviidide abiga.

Tähistasime kooli sünnipäeva – see tähendab tegelikult meie kõigi pidupäeva. Ma soovin väga, et mida aasta edasi, seda rohkem tunneb iga kooli õpilane, et ta on osake sellest majast ja ajaloost ning peab tähtsaks kooli traditsioone. Kurb on kuulda, kui kellelgi „läheb buss“ või ei teatagi kooli sünnipäeva. Ometi ei unusta kool kedagi. Sünnipäevakingituse said kõik – kooli märk, kirjutusvahend ning nutikindad venitasid paljudel suu rõõmsale naerule.

Direktori kõne rõhutas, et ellu jäävad need, kes muudatustega kaasas käivad. Aktiivsed ja tegusad inimesed jõuavad palju, annavad palju ning saavad ka palju. Aktusel tunnustati õpilasi, kes on andnud märkimisväärse panuse koolielu edendamisse, ning õpetajaid, kes kannavad meie kooli aja lugu.
Mis siis lõpuks öelda? Eks ma olen ennegi mõne aktuse teinud, sündmuse läbi viinud või nõu-jõuga aidanud. Tõdemus on ikka üks – kui meeskond on hea ning eesmärk üks, siis saab hakkama ja tulemusega ollakse rahul. Kõik läks plaanipäraselt.   

Tänud lippuritele, Janar Keit, Natalija, Keit Mariet! Te olete alati väga kohusetundlikud ja korrektsed. Proov läks sujuvalt!

Tänud Kenarile ja Meelisele, kes vaheldumisi meid tehnikaga aitasid!

Tänud Siretile ja Triinule saali ettevalmistamise eest!


PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KALLIS KOOL!


​
​
Varje Schmidt
Valga Gümnaasiumi õpetaja ja vilistlane

Peaaegu terve novembrikuu kuni sündmuse kuupäevani veetsime umbes kella seitsmeni õhtul koolis, kas siis õmmeldes või catwalk’ i harjutades. Viimase nädala kolmapäeval tegime veel lõplikud korrektuurid. Juba meie endi väikesest tundest oli saanud suur. Olime kõik nii elevil ja ootusärevil. Ootasime ja kujutlesime ette, kuidas laval oma kollektsiooni esitleme. Lootsime väga, et meil läheb kõik suurepäraselt. Ometi pidime pettuma. Pettuma selles, et kõik ei lähe alati nii nagu soovime või loodame. Kolmapäeva õhtul helistati meile ja öeldi, et koolimood jääb ära vähese osavõtu tõttu. Peale seda telefonikõne olid kõik sõnatud. Keegi ei osanud kuidagi käituda ega midagi öelda. Olime pettunud, et tegime nii palju ega saanud seda teistele näidata. Pettunud selles, et me kõik olime nii ootusärevil, rõõmsad ja uhked. Pettunud selles, et kogu see töö ja vaev, meie ootused ja rõõmud visati puruks vaid ühe telefonikõnega. Kirjutasime ka korraldajale (Valga avatud noortekeskus) ja uurisime olukorra tõsidust ja alternatiive, kuid kahjuks ei tõstnud see lootust. Pidime mõistma korraldajaid, ent kurbus oli sellegipoolest nii suur.
 
Ilmselt tekib küsimus, miks kirjutame sellest niivõrd hilja? Täiesti ausalt öeldes, siis meie tiim ei suutnud esimesed nädalad sellest sündmusest üldse ilma pisarateta rääkida. See tunne, mida olime ettevalmistusi tehes kogenud, oli midagi nii erilist ja suurt. Ja siis ühtäkki löödi sellele justkui käega. Huvijuht pakkus meile küll alternatiive, tegi omaltpoolt palju, et leida meie tööle väljund. Ta uuris Valga kultuuri- ja huvialakeskusest, et kas on võimalik kultuurikeskuse huvialaringide talvekontserdil esineda, kas saab mõne kunstikuu (kandis moevõistlusega sama nime) näituse raames kollektsiooni tutvustada, pakkus võimaluse meie koolis seda näitusena või jõulupeol teha, direktor käis välja mõtte live-ülekandeks. Paraku ei pakkunud meile rahulolu mitte ükski neist variantidest. Miks? Sest see tunne ei oleks olnud sama, mis raudteejaamas suuremal laval suurema rahva ees (ikkagi maakondlik), meeleolu puudus (tol õhtul olnuks meil lavavalgus, lavatoss, lavapoodium jms). Meil oli teadmine, et sündmus jääb ära ning meie kollektsioonid on väärtusetud. See võttis ära kogu motivatsiooni ja teotahte. Kõik variandid ja teod tundusid tol hetkel väärad. Ainus, mis oli õige ja mida tegime - saime kokku oma meeskonnaga, rääkisime üheskoos selle teema veelkord koos huvijuhiga läbi ning tänasime üksteist aja ja panuse eest sellesse töösse. Lasime asjal settida, kogusime end ja saime sellest üle. Saime aru, et lahendus pole nende asjade äraviskamine ja selle kõige mahamatmine. Aitäh veelkord Kristiina Saaron, Brigitta Chrislea Saavel, Laura Karu, Heliisa Mets, Janar Keit Jaakson, Konstantin Stiba. 

Tundus igati õige tuua see kõik lugejateni just nüüd. Tunnen, et valitud teema läks meile kõigile hinge ja just seepärast me kõik seda nii palju väärtustasimegi. Meie väikesest teost sai suur, isegi kui see jõuab rahvani alles nüüd. Mis kõige tähtsam - ühest väikesest tegemisest sai üks suur positiivne tunne. Mis ma öelda tahan, on see, et nautige kogu südamest neid asju, mida teete, sest see tunne, mille võrra hiljem rikkad olete, ja need mälestused jäävad teiega! Ja on hea, kui on asju, millele positiivselt tagasi vaadata. Asju, mille üle rõõmus ja uhke olla. Ärgem laskem end alati väikestest kõrvalekalletest heidutada, ilmselt see on märk millelegi olulisemale ja ehk isegi veelgi suuremale, mida me poleks otseteed käies näinud või milleni isegi jõudnud. 

​Aasta 2018 on alanud ning soovin teile hästi palju meeldejäävaid hetki. Väärustage inimesi ja aega koos nendega. Astuge välja mugavustsoonist ja tehke sel aastal midagi, mida pole varasemalt teinud, sest ainult nii õpite uusi asju! Soovin teile palju julgust, rohkelt põnevaid ettevõtmisi, positiivseid emotsioone ja edu! Nagu on ütlus: "One day or day on. You decide". Ärgem unustagem, et kõik oleneb meist endist.


​
​
​
Brigitta Rimm
12. reaalklassi õpilane
​Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse president

Valga Gümnaasiumi koolipere pidas 20. detsembril jõulupidu. Pidu algas kell 18.00 ning lõppes 21.30. Selle aja jooksul esitasid klassid oma etteasted, mängiti mänge, tunnustati ning tantsiti ansambli Night Felony saatel.

Korraldusmeeskonna liikmena saan öelda, et ettevalmistustega alustasime taaskord varakult, et õigeks ajaks piisavalt valmis olla. Korraldustiimi kuulus üle kümne koolinoore. Esimese kokkusaamise kõige suurem väljakutse oli jõulupeo teema väljaselgitamine. Eelmine aasta oli lihtne, teema tuli kuidagi kergelt. Pidu toimus eurovisiooni stiilis, mis oli kõigile arusaadav ja mõistetav. Kogu asja teeb keeruliseks just see, et teemast lähtuvalt peame paika panema ka klasside etteasted. Eelmisel aastal tõmbasid klassid loosi ning iga klass sai riigi, keda n-ö eurovisioonil esindada. Sel aastal oli parimaks välja pakutud teemaks komöödiaõhtu. Ja nii jäigi lõplikult teemaks "Valga Gümnaasiumi komöödiaõhtu". Järgmine mõttekoht oli, et kuidas see teistele peale läheb, millised sel juhul klasside tantsulised/näitemängulised etteasted teha, et neis ka ühtteist humoorikat ja komöödilist oleks. Kas siis riietus, muusika, tegevus, ütlus. Tegime koosolekul järjekordse ajurünnaku, tegelikult ei selgunud need teemad ei esimesel ega teisel korral päris lõplikult. Aga mõeldud saime: "õpetajate tuba", "arsti vastuvõtu järjekorras", "õpilased koolis", "aeroobikatrenn", "eakate tantsuõhtu", "tugitoolisport" ja "naised saunas rääkisid". Arvasin küll algselt, et selline teema võib olla pisut raske klassidele, aga kõik olid oma etteasted suurepäraselt ette valmistanud. Välimusega oli palju vaeva nähtud, detailidele pöörati tähelepanu, etteastetesse olid kaasatud paljud. Hea oli näha klassisisest suurt koostööd. Klassisisest ühtsustunnet oli sel aastal rohkem ning jäädi suurema heameelega pärast tunde kooli, et etteasteks harjutada.

Detsembrikuu algul toimus meie kooliperele projektipõhine sündmus, mis kandis pealkirja "Vaimse tervise pärastlõuna", projekt ise aga pealkirja "Vaimse tervise teadmuse suurendamine". Projekti eesmärk oli vaimse tervise teadmuse suurendamine. Projekti rahastas Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Salliv Kool. Mina saalisviibijana hindan projekti eesmärgi täidetuks. 

Antud teema võeti päevakorda just seetõttu, et siiani pööratakse vähe tähelepanu endale kui tervikule. Tihtipeale saadakse aru, et midagi on valesti või halvasti alles siis, kui seda väliselt märgatakse, kui kuskilt on katki või kui gripp kimbutab. Sama tähtis, nagu siis enda eest hoolitsemine, on igapäevaselt hoolt kanda ja tähelepanu pöörata oma mõtetele, enesetundele, suhtlusviisile, tegevuste käigus tekkivatele emotsioonidele, igapäevaeluga ja iseendaga rahulolule ja muule sellisele. Ei tohi unustada, et vaimne tervis on üks osa meist ja toetab meie igapäevast toimetulekut.

Kohale olid tulnud Brigita Murutar ning Harald Lepisk, kes rääkisid olulistel teemadel ning jagasid näpunäiteid, mida on võimalik oma igapäevaelus mitmeti ära kasutada. Esimesena võttis sõna Brigita, kes rääkis enda kogemustest ärevuse, stressi ja paanikahoogudega. Mina olen neist kolmest ehk ärevusega kõige rohkem tuttavam, õnneks vaevab see mind nüüdseks harva. Kõik tänu sellele, et olen õppinud kontrollima oma mõtteid ja valin, kuhu oma energia suunan. Paraku on tänavu eelmainitud "haigused" väga aktuaalsed täiskasvanute ja üha enam ka noorte seas. Brigita tõi välja mitmeid viise ja lahendusi, kuidas tulla toime, kui mingi komponent neist vaevab. Näiteks stressi puhul pakkus välja oma mõtteid ja tundeid teistega jagama, kuhugile kirja panema või hoopis mingit kolmandat moodi neid väljendama. Usun, et nii mõnigi noor aulas tundis Brigita kirjeldatava olukorra enda peal ära või kui mitte, siis sai vähemasti ühtteist kõrva taha panna ja õppida. Vaevuste kõrvalt rääkis Brigita ka eneseotsingust ning tulevikuplaanidest. Ta tegi saalis väikese testi ja küsis, kui paljud tõesti teavad, mida edasi tahavad teha - tõusis vaid paar kätt. See näitas, kui paljud pole tegelikkuses kindlad selles, mida peale gümnaasiumit edasi teha.

​Eneseotsingu teemal julgustas Brigita, et on veel väga-väga palju inimesi, kes samuti ei tea, mida nad soovivad elus teha. Ta julgustas, et ei tasu rutata. Ei pea kaasa minema massipsühhoosiga. Tuleb leida enda jaoks see õige, mida õppida või kus töötada soovitakse. Ta ütles, et temagi, kes ta on 21aastane, ei tea ikka veel päris kindlalt, mis on tema meelistegevus. Brigita soovitab veeta aega iseendaga ja õppida end tundma. Mis mind tõsiselt jahmatas, oli see, et eesolev noor naine, kes oli justkui kogenud nii palju ning jõudnud sellisesse eluetappi, oli minust vaid 2 aastat vanem. Mida enam lõpu poole, seda julgustavamaks ja motiveerivamaks Brigita muutus. Tõsised teemad jäid seljataha, sest nagu ta oma etteaste alguses murekohti käsitledes välja tõi: kõik on meie peas, meie mõtetes, meie suhtumises.

Ütlen ausalt, et mul ei olnud selleks sündmuseks ühtegi ootust. Aulasse istudes ning pärast õpilasesinduse presidendi Brigitta avasõnu ei olnud ma päris kindlasti teadlik sellest, mis tulemas oli. Olin pärast sündmust ülimalt positiivselt meelestatud, kuna kohale olid toodud suurepärased inimesed ja head teemad. Leian, et selliseid sündmusi võiks kindlasti rohkem olla ning need on ka klassipingis istumisele heaks vahepalaks. Usun, et päris mitmed lahkusid aulast mõne võrra motiveerituma ja teadlikumana. 

Kui vaadata nüüd sündmuse lõppedes läbi viidud tagasisideküsimustiku tulemusi, siis nende põhjal selgus, et paljudel polnud selles osas ootusi või need, kellel oli, arvasid, et see on monoloogi stiilis tüüploeng. Küll aga kujunes kõigi osapoolte arvamus sündmuse lõppedes positiivseks ning 70,4% vastanutest (54 inimest) kinnitas, et antud projektitegevus täitis ootused. Samuti hindas 59,3% vastanuist käsitletud teemad väga oluliseks. Mõlemadki esinejad oli 10 punkti skaalal maksimumpunktidega hinnatud, mis tõepoolest kinnitab, et nende osas tehti õige valik. Kurb oli näha aga seda, et 66,7% vastanuist toob välja, et neid vaevab igapäevaselt üks või teine päeva jooksul käsitletud teemadest. Populaarsematena on esile toodud motivatsioonipuudus (72,2%), stress (58,3%) ning ületöötamine (52,8%). 77,8% vastanuist ütleb, et vajavad sellelaadsetel teemadel koolitusi, seminare, töötube. ​




​
Cristella Sumero
12. reaalklassi õpilane

29. novembril toimub Tallinnas 14. noortekonverents "Lahe koolipäev", mille selleaastane teema oli "Meie vabadus". Konverentsi jooksul arutleti selle üle, mis on kellegi jaoks vabadus.

Tänavusel konverentsil astusid üles Rasmus Puur (Eesti noorim ooperihelilooja; muusikaline juht; dirigent; orkestreerija), Riin Tamm (teadusaasta saadik; "Rakett 69" kohtunik), Tõnis Niinemets (näitleja), Tanel Padar (laulja; meelelahutaja), Kadri Kalle (vabakutseline korraldaja; koolitaja; õpetaja; kokk; talunik), Kristel Kruustük (Testlio juht; noor ettevõtja), Joonas Hellerma (saate “Plekktrumm” saatejuht; on toimetanud saateid “OP!”, “Tähelaev”, “MI”) ja Andres Kõpper (populaarseim muusik; lavastanud filmi “Vasaku jala reede”).

Esinejad andisid meile aimu erinevatest ametitest ning teadvustasid, kui palju on võimalik saavutada koostegemise ja usaldamise käigus. Konverents aitas kaasa erinevate karjäärivalikute tutvustamisele ning andis ülevaate ametitest, mida tuleks osata ning millised kohustused nendega kaasnevad. Samuti toodi välja, et õppimiseks pole kunagi liiga hilja, kuid oluline on valida amet, mille üle oled õnnelik.

Elukutse valik on raske, kuid seda tuleb teadvustada ning selleks tuleb aega võtta, mitte ülepeakaela kiirustada. Ei tasu õppida seda, mis meis kirge lõõmama ei pane. Samuti ei tasu töötada seal, kus me tegelikkuses ei soovi. Milleks olla päevad, nädalad, kuud ja aastad õnnetud, kui meil on võimalus kuulata ja avastada iseenda kirgi ning neist lähtuvalt tegevusvaldkond kas leida või ise rajada. Vale karjäärivalik (olgu selleks õppimine või töö) ei tee meid õnnelikuks ja kas seda me tahamegi? Olla õnnetud, mornis ja stressis aastaringselt ja korduvalt? Tööd ei tasu valida palganumbri, vaid heaolutunde ja sisemise rõõmu põhjal. TEE SEDA, MIDA ARMASTAD, oli kogu päeva läbiv mõte. Tegelikkuses on nii, et ega ma konverentsi esimesest poolest ei mäletagi eriti midagi, sest olin nii närvis. :)  

Päeva teine osa oli pidulik ja väärikas. Kuulutati välja Eestimaa Hea Eeskuju. Hea Eeskuju konkurss toimus 9ndat korda nign selle eesmärgiks on tunnustada neid koolinoori, kes on oma vabast tahtest viinud kodukandi või kaaskondlaste hüvanguks ellu midagi sellist, mis väärib üldsuse tunnustust ja tänu.

Hea Eeskuju kohale kandideeris 70 noort, kelle seast valiti välja 15 finalisti ja laureaat. Suure üllatusena tuli see, et Valgamaalt oli meid kaks, kes olid esitatud, käivad samas koolis ning pääsesid ka finaali: mina, Kristiina ja Kristo Jesse, mu koolivend. Hea Eeskuju tiitli pälvis minu koolivend Kristo, kelle esitas nominendiks tema rahvatantsu juhendaja Maria Sikk. Minu, kes ma olin üks 15. finalistist, esitas konkursile kooli juhtkond.

Kooli huvijuht tegi meiega kooli blogi jaoks intervjuu, et meie kohta ühtteist teada saada. Annangi teile kohe pärast pilti võimaluse küsimuste ja vastustega tutvuda. Enne aga - aitäh teile kõigile!

Milliste inimestena te end iseloomustate?

Kristiina: Iseloomustan end postiivse, kohusetundliku, energilise ja sõbraliku inimesena.
Kristo: Olen hästi sõbralik ning proovin olla motiveeriv inimene. Esikohale sean teised ning alles siis mõtlen endale. Olen n-ö suure südamega hoolija.

Mida toob kaasa teadmine, et teie olete oma eakaaslastele headeks eeskujudeks?

Kristiina: Suurt rõõmutunnet, et mina võin olla inimestele eeskujuks. Seda on väga rakse kirjeldada, mida ma tunnen. Tunnen suurt tänutunnet, ei oska seda sõnadesse panna. Palju polegi vaja - ole lihtsalt sina ise ja jää endaks.
Kristo: See toob kaasa hea teadmise, et inimesed võtavad minust eeskuju. See omakorda loob tunde,  et ma olen midagi head teinud ja et nad teavad seda. 

Mis on teie parim omadus või oskus, millega olete teistele eeskujuks? Miks?

Kristiina: Minu parim omadus on positiivsus, üritades sedasi ka teistele rõõmu valmistada. Oskus panna inimesi särama ja hindama seda, mis neil on. See tekitab südames sooja rahutunde.
Kristo: Ma arvan, et see on ettevõtlikkus. Oskus ajada oma asja hästi ja konkreetselt.

Mis teid motiveerib?

Kristiina: Väga lihtne - mind motiveerib elu. Tahe elada ning olla õnnelik inimene.
Kristo: Mind motiveerib lõpptulemus. Kui ma tean, et see asi on tehtud ja et see on hästi tehtud.

Mis on teie kirg? Kui palju olete sellesse panustanud?

Kristiina: Mul on palju kirgi: tantsimine, looduses sportliku tegevuse nautimine, reisimine. Kõige suurem kirg on aga tantsimine, läbi mille saan enda tunded väljendada. Planeerin aega nii, et saaksin nädalas vähemalt viis korda tantsida.
Kristo: Minu kirg on jooksmine, millega ma olen tegelenud nüüdseks üle 3 aasta. Ma olen sellesse panustanud meeletult palju, lugematu arv tunde ja ka valusaid hetki.

Kust võtate tahte ja aja erinevatesse tegevustesse panustamiseks?

Kristiina: Aega tuleb lihtsalt õigesti planeerida, sellega saab palju asju tehtud. Soov midagi paremaks muuta, on üks teguritest. Teiseks mitmekülgsus. Mulle meeldib elu koos rohkete tegevustega.
Kristo: Peab oskama aega planeerida ja ei tohi end mitmete erinevate asjadega liialt ära hõivata.

Kuidas võtta aeg maha?

Kristiina: Hea küsimus, ei oskagi öelda. Minu elu lendab kiirelt!
Kristo: Mingem lihtsalt metsa jalutama või võtkem raamat kätte. Tuleb võtta hetk, kus olla ainult sina ja su mõtted.

Kui tihti ise endale vaba aega lubate ning mida siis teete?

Kristiina: Mitte väga tihti. Aga kui, siis vaatan filmi ja puhkan.
Kristo: Luban endale vaba aega üpris tihti, sest ma ei taha koormuse all murduda. Teen midagi, mis on mulle meelepärane ehk siis lähen sõpradega välja, jõusaali või käin jooksmas.

Millest te unistate?

Kristiina: Päris kõiki unistusi ei saa öelda. Kindlasti, et rohkem inimesi särama panna. Aidata avada inimeste silmad ning panna neid nägema, kui palju häid omadusi neis leidub.
Kristo: Unistan sellest, et saan üks kord sama heaks või isegi paremaks jooksjaks nagu mu isa.

Kelleks soovite saada? Miks?

Kristiina: Oi, see on raske küsimus, hetkel veel ei tea. Elutee viib vist siiski laste suunas.
Kristo: See on hea küsimus. Soovin saada inimeseks, kellel on oma pere ning töökoht, kuhu lähen naeratusega.

Mille üle olete oma elus tänaseks kõige tänulikumad? Miks?

Kristiina: Kõige rohkem olen tänulik oma vanematele, kelle pealt olen õppinud väga palju: armastust, üksteisest lugupidamist, töökust.
Kristo: Selle üle, et meile kui noortele on avatud meeletult palju võimalusi ning inimesed meie ümber on lihtsalt nii toetavad. Minu arust on see üks väga suur asi, mille üle tänulik olla.

Milline on teie jaoks teie suurim saavutus? Miks?

Kristiina: Suurim saavutus minu jaoks on olnud ensega sõbraks saamine. Olen enesekriitiline (sellel on tegelikkuses nii positiivseid kui vähem positiivseid külgi). Ma polnud varasemalt endaga rahul, piinasin end. 100% ei saa veel kinnitada, et olen selle tulemuse saavutanud, kuid tegelen sellega järjepidevalt. Küll aga kohtlen end tänaseks paremini, mul on soojemad suhted teiste inimestega. Leian, et sõprusest iseendaga algab ka teistega sõbraks saamine.
Kristo: Isiklikud jooksurekordid, sest see on olnud meeletu töö. Olen need eesmärgid endale ise seadnud ja ennast niivõrd arendanud, et neid üldse saavutada. Tahaksin oma isa isiklikud rekordid üle lüüa, sest usun, et see teeb ta meeletult õnnelikuks.

On teil midagi eakaaslastele soovida?

Kristiina: Uskuge endasse rohkem. Kõik on võimalik, kui usud.
Kristo: Olge teie ise ning ärge laske teistel öelda, et te ei suuda või ei saa. Te suudate ja saate!





Kristiina Saaron
11. reaal- ja siseturvlisuse klassi õpilane
Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse kultuurijuht

Kristo Jesse
12. humanitaar-, majandus- ja riigikaitse klassi õpilane
Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse spordijuht

Egle Kõvask
Valga Gümnaasiumi huvijuht