Valga Gümnaasium
  • BLOGI
  • MEIST
  • KONTAKT

"Always give your best and try to figure out how to do an even better job."
- Ben Carson -
Picture

Noored arutlesid kaasamise ja osalemise üle

18/2/2018

0 Comments

 
13. veebruaril viisid meie kooli abituriendid Kertu Ilves ja Karl-Steven Vijar läbi filmivaatamise (“The blind side”), millele järgnes põnev laudkondlik arutelu teemal noorte kaasamine ja osalemine.
Arutelu juhtis Võru noortekeskuse noorsootöötaja Kauri Kaljuste.

Film rääkis poisist, kel pealtnäha ei olnud perekonda ja ka õpitulemused polnud kiita, kuid teda märkas üks perekond, kes võttis ta sõna otseses mõttes pereliikmeks ja see andis tema elule mõtte. Vaadatud film oli südamlik, lihtsasti mõistetav ja läks ka antud teemadega suurepäraselt kokku. See on näide sellest, et lihtsalt kellegi märkamine ja motiveerimine võib muuta kellegi elu.

Pärast filmi vaatamist oli väga hea arutleda kaasatuse teemal, film motiveeris rohkem kaasama iseennast ning teisi, märkama inimesi enda ümber. Mulle valmistas heameelt see, et filmi tõepoolest  vaadati ja keegi ei silmitsenud nutiseadme ekraani. Filmi lõppedes oli õpilaste silmis märgatav rahulolu ja ma loodan sisimas, et noored said mõtlemisainet ja õppisid sellest midagigi.

Kohe pärast filmi vaatamist tutvustas ennast Võru noortekeskuse noorsootöötaja Kauri Kaljuste, kes rääkis kaasamisest ja osalemisest ning tõi ka näiteid enda elust teise inimese märkamise kohta. Kauri toonitas, kui oluline on üksteise kaasamine, üksteisega suhtlemine. Ta rõhutas, et kunagi ei tasu inimest kõrvale jätta seetõttu, et tuntakse hirmu teiste arvamuse ees või ei julgeta eristuda, sest iga väiksemgi tegu võib olla määrava tähtsusega teise jaoks. Tänasel päeval seda inimest kahjuks meie seas enam pole. Pärast lühitutvustust ja pikka filmivaatamist tegime Kauri juhendamisel ka energiaharjutuse. Painutasime ja väänasime keha, et kahetunnisest istumisest taas energia sisse saada. Ülesannet tuli teha kaks korda. Esmalt painutasime nii palju, kui andis ning teisel korral veidi rohkem kui esimesel. Selle juurde ütles Kauri, et sama on tegudega. Ühe korra teed, tee teist korda ka ja proovi alati rohkem, sest nagu see harjutuski näitas, siis hakkama saad igatahes! Pärast harjutust jagasime ennast võrdselt laudkondadesse.

Laudkondi oli viis ja nende teemad olid:
  • Kuidas kaasata ja motiveerida iseennast?
  • Millised on erinevad kaasamisvormid?
  • Kuidas teisi märgata ja toetada?
  • Milline mõju on keskkonnal kaasatusele?
  • Mis on kaasamise negatiivsed küljed?
 
Mitte üheski laudkonnas polnud vaikust ja oldi aktiivsed, isegi kui mõne inimesega grupist ei suheldud. Käidi välja palju erinevaid mõtteid ja ideid, mida saaks teostada koheselt. Toredaid mõtteid oli lõpuks kokku kogunenud üllatavalt palju, mille peale ise ei oskaks tullagi. Suure panuse andsid ka need, kes tavaliselt on vaiksed ja ennast sõnaliselt grupitöös ei väljenda. Tore oli see, et positiivseid ideid sai kirja pandud väga palju, aga kahjuks jääb ideede teoks tegemime paljude noorte jaoks hirmude taha kinni, sest kardetakse võtta vastu teise inimese kriitikat ja arvamust. Selles mängivad suurt rolli ka kaaslaste pilgud ja näoilmed. Kahjuks ei julge paljud tulla välja mugavustsoonist ja väljendada ideid ning vajaduse korral neid korrigeerida teiste indiviidide abiga.
Picture
Picture
Picture
Picture
Kui kõik olid saanud käia viies erinevas laudkonnas, siis tuli mõtted paberilt kõikidele õpilastele ette lugeda. Kokkuvõtlikult öeldes oli väga tore sellise väiksema seltskonnaga mõtteid jagada ja mulle meeldiks, kui sarnaseid ajaveetmisi toimuks meie koolis veelgi. Suur aitäh meie kooli kahele 12ndikule selle toreda filmi näitamise eest ja tänud ka Kauri Kaljustele, kes enda nõuannetega suureks abiks oli.




Marion Lehes
11. reaal- ja siseturvalisuse klassi õpilane
0 Comments

Kooli 99. sünnipäevapidu

15/1/2018

0 Comments

 
Picture
11. jaanuaril oli meie koolis taas pidupäev: Valga Gümnaasiumi 99. sünnipäev. Õpilasesindus tegi ettepaneku, et õpetajad võiksid aktust korraldada ning ka esineda. Sellise jutuga härra direktor ühel ilusal päeval minu klassiruumi sammus. Mõeldud-tehtud, ega meid ei hirmuta miski!

Mina sain austava ülesande kava kokku seada, seega sain kõik rollid tegelikult teistele delegeerida J Soovisin, et võimalikult paljud õpetajad saaks ikka lavale. Esimene kõne oli õpetaja Reedale – kas tuleb õpetajate segakoor või ei tule? Kahjuks oli suure koori kokkupanemiseks vähe aega, kuigi avastasime, et ressurssi on küll. Seega tuli mõelda väiksema koosseisu peale.

Juba uue aasta esimestel päevadel teatas õpetaja Reet, et laul on nüüd valmis. Mina muusikavõhikuna ei saanud muidugi aru, mida see tähendab, aga kiitsin ja plaksutasin käsi. Nüüd jäi üle õpetaja Lisel ja õpetaja Helen nõusse saada. Nende nõusolek tuli äärmiselt kiiresti  ning võiski prooviaja kokku leppida. Konks oli aga selles, et mu kallis sõber Reet oli otsustanud, et mina peaksin saateks kannelt mängima. Tegin suuri silmi, aga ütlesin: „Loomulikult!“

Esinemiseks valis õpetaja Reet Eva Talsi laulu „Üle ilma“. Seadis selle mitmesse häälde (tegi valmis!), pani kirja, õpetas lauljatele selgeks, tegi kandlel saate, õpetas selle mulle selgeks, õppis ise kõik selgeks, mängis ja laulis. Suur, suur kiitus Sulle, Reet! Aitäh, Lisel ja Helen!
Laulu sõnum sobib ideaalselt meie kooliperele ja 99.aastasele koolile: 

Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda
Alla pole üleliia vara vaja tulla
Anda täpselt nõnda palju nagu sul on anda
Kanda võta nõnda palju nagu jõuad kanda


Kui emakeeleõpetaja paneb kultuuriprogrammi kokku, siis peab see kindlasti sisaldama ka luuletusi. Mõtlesin meie koolile ning kooliperele ja valisin luuletused, mis annaksid edasi peamist sõnumit – elu on loomine, tuleb vaadata enda sisse, muuta, kui midagi ei meeldi, kuulata enda häält ning lõpetada H.Runneli sõnadega: „Iga tibu lõhub oma munakoore ise“.

Luuletuste lugemiseks olid kohe kõik valmis… no kui ainult peast ei pea lugema J Mõned proovid ja näpunäited ning valmis meie luuleminutid olidki. Aitäh, õpetajad Hille-Made, Triinu, Irja, Siret ja Andrus! Kõigil on loomulik anne, keegi pärast tunde ei jäänud.
Picture
Tähistasime kooli sünnipäeva – see tähendab tegelikult meie kõigi pidupäeva. Ma soovin väga, et mida aasta edasi, seda rohkem tunneb iga kooli õpilane, et ta on osake sellest majast ja ajaloost ning peab tähtsaks kooli traditsioone. Kurb on kuulda, kui kellelgi „läheb buss“ või ei teatagi kooli sünnipäeva. Ometi ei unusta kool kedagi. Sünnipäevakingituse said kõik – kooli märk, kirjutusvahend ning nutikindad venitasid paljudel suu rõõmsale naerule.

Direktori kõne rõhutas, et ellu jäävad need, kes muudatustega kaasas käivad. Aktiivsed ja tegusad inimesed jõuavad palju, annavad palju ning saavad ka palju. Aktusel tunnustati õpilasi, kes on andnud märkimisväärse panuse koolielu edendamisse, ning õpetajaid, kes kannavad meie kooli aja lugu.
Mis siis lõpuks öelda? Eks ma olen ennegi mõne aktuse teinud, sündmuse läbi viinud või nõu-jõuga aidanud. Tõdemus on ikka üks – kui meeskond on hea ning eesmärk üks, siis saab hakkama ja tulemusega ollakse rahul. Kõik läks plaanipäraselt.   

Tänud lippuritele, Janar Keit, Natalija, Keit Mariet! Te olete alati väga kohusetundlikud ja korrektsed. Proov läks sujuvalt!

Tänud Kenarile ja Meelisele, kes vaheldumisi meid tehnikaga aitasid!

Tänud Siretile ja Triinule saali ettevalmistamise eest!


PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KALLIS KOOL!


​
​
Varje Schmidt
Valga Gümnaasiumi õpetaja ja vilistlane
0 Comments

Väikesest saab suur

2/1/2018

0 Comments

 
Vana-aasta asjadest pidanuks küll eelmise aasta lõppedes lahti ütlema, ent teeme seda nüüd, uue alguses.

​Mõnda aega tagasi valmistus meie kooli tiim Valgamaa noorte moeshow-võistluseks Koolimood, mis kandis teemat "Väikesest saab suur". 
Koolimood pidi toimuma 24. novembril 2017. Teema ja üldine info kuulutati avalikkusele pikalt enne selle toimumist.

Meie kooli tiim, algselt 4 inimest (lõpuks 7 + huvijuht), istus maha umbes 3-4 nädalat enne üritust. Esimese kokkusaamise tegime Valga avatud noortekeskuses, et veidi teistsugust keskkonda tunnetada ja end ehk loovamale mõtlemisele suunata. Esimesena hakkasime kirja panema ideid, mis kõik välja toodi. Mäletan, et ühel hetkel tegi huvijuht mõtliku näo ja ütles meile: ,,aga ehk mõtleks kastist välja”. Ta tõi meile näiteid nii sõnaliselt, piltlikult kui ka läbi videode eelmiste aastate teemadest ja kollektsioonidest ning rõhus sellele, et me ei saa võtta lihtsalt peaaegu valmis eset ning seda kanda. Oli oluline, et me ise midagi ümber teeks ning et me selle juures loovalt läheneks. Algul oli meil kõigil raske end sundida n-ö kastist välja mõtlema, ent lõpuks saime sellega päris hästi hakkama. Tegime suure ajurünnaku, salvestasime isegi oma juttu, tagantjärgi mõeldes tundub see kõik väga naljakas. Ometi oli meil väga tore ja tundsime kõik, et teeme õiget asja.
Picture
Meie kollektsiooni nimi ja põhiidee oli ,,Mu koju tood sa”. Meie uudne lähenemine teemale oli selline, et mitte otseselt väikesest inimesest ei saa suur, vaid rõhusime tundele, emotsioonile, mida inimesed loovad. Ehk siis väikesest tundest saab suur. Meie kollektsioon jutustas lugu läbi perekonna. Lugu koosnes kahest osast. Esimene kandis nii mõttelt, kollektsioonilt kui ka detailidelt välja lapse suureks kasvamise, kodust eemal olemise, igatsustunde. Esimene pool meie kollektsioonist oli välja mängitud hommikule ja lapse kodust lahkumisele, kasutades hommikumantleid, pidžaamasid, kaisukarusid, reisiriideid, fotoalbumit, kella, maailmakaarti, reisikohvrit. Teine pool oli suunatud kodutundele (kodusoojus, koduigatsus, ühised hetked lähedastega). Selle mängisime välja selliselt, et aeg pöördus (kell kukkus katki, muusika vahetus), laps tuli tagasi koju, kohver avanes ning sealt tuli nähtavale perepilt, mille laps endaga kaasa võttis, veel kasutasime mullitajat, et jagada seda õrnust ja ilu, mis meid ümbritseb. Oma kollektsiooni loomisel kasutasime sooje värvitoone, mõningaid lapsemeelseid mustreid ning villasemast materjalist kangaid. Viimast esiteks seetõttu, et antud materjal loob koduse tunde, on pehme ja soe, ning natukene ka seepärast, et jõuluaeg oli lähenemas ja et luua rohkem sellist meeleolu. Kollektsiooni tutvustamise ehitasime üles kahel muusikapala: Birgiti "Lendame valguskiirusel" ja Daniel Levi "Mu koju tood sa". Olime leidnud isegi uudse lähenemise taustaks olevale muusikale ning sedagi selliselt, et leidsime koolikaaslase, kes oli nõus neid kahte lugu mõned minutid ise kohapeal laulma, andes veel rohkem soojust kogu meie etteastele.

Kogu see teema läks tegelikkuses väga hästi kokku meie korraldamise ja organiseerimisega. Meie väikesest mõttest sai idee ning see endale omakorda teostuse. Kohe pärast idee paika saamist asusime modelle otsima. Proovisime omalt poolt kaasata paljusid erinevaid inimesi meie koolist ja anda kõigile neile, kes soovivad, võimalus midagi teha. Modellid leitud, hakkasime Valgas šoppama. Saime kõik algmaterjalid, mille abil oma ideid ellu viia, ning hakkasime disaineritega tööle. Kõige rõõmustavam ja südantsoojendavam selle tegemise juures oli teadmine, et absoluutselt kõik tiimikaaslased aitasid disainida ning luua midagi väga suurt. Iga inimese kohalolek ja oma arvamuse avaldamine oli meie kõigi jaoks väga oluline.
Picture
Picture
Picture
Picture
Picture
Picture
Picture
Picture
Picture
Peaaegu terve novembrikuu kuni sündmuse kuupäevani veetsime umbes kella seitsmeni õhtul koolis, kas siis õmmeldes või catwalk’ i harjutades. Viimase nädala kolmapäeval tegime veel lõplikud korrektuurid. Juba meie endi väikesest tundest oli saanud suur. Olime kõik nii elevil ja ootusärevil. Ootasime ja kujutlesime ette, kuidas laval oma kollektsiooni esitleme. Lootsime väga, et meil läheb kõik suurepäraselt. Ometi pidime pettuma. Pettuma selles, et kõik ei lähe alati nii nagu soovime või loodame. Kolmapäeva õhtul helistati meile ja öeldi, et koolimood jääb ära vähese osavõtu tõttu. Peale seda telefonikõne olid kõik sõnatud. Keegi ei osanud kuidagi käituda ega midagi öelda. Olime pettunud, et tegime nii palju ega saanud seda teistele näidata. Pettunud selles, et me kõik olime nii ootusärevil, rõõmsad ja uhked. Pettunud selles, et kogu see töö ja vaev, meie ootused ja rõõmud visati puruks vaid ühe telefonikõnega. Kirjutasime ka korraldajale (Valga avatud noortekeskus) ja uurisime olukorra tõsidust ja alternatiive, kuid kahjuks ei tõstnud see lootust. Pidime mõistma korraldajaid, ent kurbus oli sellegipoolest nii suur.
 
Ilmselt tekib küsimus, miks kirjutame sellest niivõrd hilja? Täiesti ausalt öeldes, siis meie tiim ei suutnud esimesed nädalad sellest sündmusest üldse ilma pisarateta rääkida. See tunne, mida olime ettevalmistusi tehes kogenud, oli midagi nii erilist ja suurt. Ja siis ühtäkki löödi sellele justkui käega. Huvijuht pakkus meile küll alternatiive, tegi omaltpoolt palju, et leida meie tööle väljund. Ta uuris Valga kultuuri- ja huvialakeskusest, et kas on võimalik kultuurikeskuse huvialaringide talvekontserdil esineda, kas saab mõne kunstikuu (kandis moevõistlusega sama nime) näituse raames kollektsiooni tutvustada, pakkus võimaluse meie koolis seda näitusena või jõulupeol teha, direktor käis välja mõtte live-ülekandeks. Paraku ei pakkunud meile rahulolu mitte ükski neist variantidest. Miks? Sest see tunne ei oleks olnud sama, mis raudteejaamas suuremal laval suurema rahva ees (ikkagi maakondlik), meeleolu puudus (tol õhtul olnuks meil lavavalgus, lavatoss, lavapoodium jms). Meil oli teadmine, et sündmus jääb ära ning meie kollektsioonid on väärtusetud. See võttis ära kogu motivatsiooni ja teotahte. Kõik variandid ja teod tundusid tol hetkel väärad. Ainus, mis oli õige ja mida tegime - saime kokku oma meeskonnaga, rääkisime üheskoos selle teema veelkord koos huvijuhiga läbi ning tänasime üksteist aja ja panuse eest sellesse töösse. Lasime asjal settida, kogusime end ja saime sellest üle. Saime aru, et lahendus pole nende asjade äraviskamine ja selle kõige mahamatmine. Aitäh veelkord Kristiina Saaron, Brigitta Chrislea Saavel, Laura Karu, Heliisa Mets, Janar Keit Jaakson, Konstantin Stiba. 

Tundus igati õige tuua see kõik lugejateni just nüüd. Tunnen, et valitud teema läks meile kõigile hinge ja just seepärast me kõik seda nii palju väärtustasimegi. Meie väikesest teost sai suur, isegi kui see jõuab rahvani alles nüüd. Mis kõige tähtsam - ühest väikesest tegemisest sai üks suur positiivne tunne. Mis ma öelda tahan, on see, et nautige kogu südamest neid asju, mida teete, sest see tunne, mille võrra hiljem rikkad olete, ja need mälestused jäävad teiega! Ja on hea, kui on asju, millele positiivselt tagasi vaadata. Asju, mille üle rõõmus ja uhke olla. Ärgem laskem end alati väikestest kõrvalekalletest heidutada, ilmselt see on märk millelegi olulisemale ja ehk isegi veelgi suuremale, mida me poleks otseteed käies näinud või milleni isegi jõudnud. 

​Aasta 2018 on alanud ning soovin teile hästi palju meeldejäävaid hetki. Väärustage inimesi ja aega koos nendega. Astuge välja mugavustsoonist ja tehke sel aastal midagi, mida pole varasemalt teinud, sest ainult nii õpite uusi asju! Soovin teile palju julgust, rohkelt põnevaid ettevõtmisi, positiivseid emotsioone ja edu! Nagu on ütlus: "One day or day on. You decide". Ärgem unustagem, et kõik oleneb meist endist.


​

​
​
Brigitta Rimm
12. reaalklassi õpilane
​Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse president
0 Comments

Jõulud võeti vastu humoorikalt

27/12/2017

0 Comments

 
Valga Gümnaasiumi koolipere pidas 20. detsembril jõulupidu. Pidu algas kell 18.00 ning lõppes 21.30. Selle aja jooksul esitasid klassid oma etteasted, mängiti mänge, tunnustati ning tantsiti ansambli Night Felony saatel.

Korraldusmeeskonna liikmena saan öelda, et ettevalmistustega alustasime taaskord varakult, et õigeks ajaks piisavalt valmis olla. Korraldustiimi kuulus üle kümne koolinoore. Esimese kokkusaamise kõige suurem väljakutse oli jõulupeo teema väljaselgitamine. Eelmine aasta oli lihtne, teema tuli kuidagi kergelt. Pidu toimus eurovisiooni stiilis, mis oli kõigile arusaadav ja mõistetav. Kogu asja teeb keeruliseks just see, et teemast lähtuvalt peame paika panema ka klasside etteasted. Eelmisel aastal tõmbasid klassid loosi ning iga klass sai riigi, keda n-ö eurovisioonil esindada. Sel aastal oli parimaks välja pakutud teemaks komöödiaõhtu. Ja nii jäigi lõplikult teemaks "Valga Gümnaasiumi komöödiaõhtu". Järgmine mõttekoht oli, et kuidas see teistele peale läheb, millised sel juhul klasside tantsulised/näitemängulised etteasted teha, et neis ka ühtteist humoorikat ja komöödilist oleks. Kas siis riietus, muusika, tegevus, ütlus. Tegime koosolekul järjekordse ajurünnaku, tegelikult ei selgunud need teemad ei esimesel ega teisel korral päris lõplikult. Aga mõeldud saime: "õpetajate tuba", "arsti vastuvõtu järjekorras", "õpilased koolis", "aeroobikatrenn", "eakate tantsuõhtu", "tugitoolisport" ja "naised saunas rääkisid". Arvasin küll algselt, et selline teema võib olla pisut raske klassidele, aga kõik olid oma etteasted suurepäraselt ette valmistanud. Välimusega oli palju vaeva nähtud, detailidele pöörati tähelepanu, etteastetesse olid kaasatud paljud. Hea oli näha klassisisest suurt koostööd. Klassisisest ühtsustunnet oli sel aastal rohkem ning jäädi suurema heameelega pärast tunde kooli, et etteasteks harjutada.
Picture
Foto: Lisette Laanoja
Picture
Foto: Lisette Laanoja
​Kui teema ja etteasted paigas, hakkasime kirjutama sponsoritele, et leida toetajaid jõulupeo esineja ning tänugala ja tegevuste auhindadeks/meeneteks. Tänan siinjuures veelkord ära meie sponsorid, kelleks olid Valga Selver, Valga Puu, põgenemistuba Rituaal, Janika Kullamaa fotograafia, fotograaf Lisette Laanoja ning Dreamduo Films. Paralleelselt sellega otsisime jõulupeole õhtujuhte, kes suudaks olla piisavalt komöödilised. Selleks, et koormat kergendada ning rohkem inimesi kaasata, otsustasime viimasel hetkel, et rakendame komöödilisele osale ühed õhtujuhid ning tänugalale, mis oli pidulik, teised õhtujuhid. Järgmisena ootas ees aja- ja tegevuskava paikapanemine. Võtsime näitena ette eelmise aasta kava, sest ajalises mõttes oli see väga hästi planeeritud. Kõike oli piisavalt. Nii jäigi välja mõelda uued ühistegevused, mis sobiks komöödiaõhtuga, kirjutada erinevatele ansamblitele, koostada tänugala jaoks küsimustik, seda levitada ning hiljem kategooriate võitjad välja selgitada.
Picture
Picture
Heameelt valmistas see, et kõik noored olid väga aktiivsed ja abivalmis. Korraldustiim suhtles omavahel aktiivselt ja koos töötamine oli kõigile meeldiv. Mõnikord venisid koolipäevad küll pikaks, kuid hea seltskonnaga ei pannud seda aega isegi eriti tähele. Enne peo päeva tuli kooli aula paika sättida, selle kavandasime klassiti laudkondades, ning pakkida kõik tänugala meened ja sponsoritelt saadud kingitused. Peo päeval vaatasime veel üle, kas kõik vajaminev on olemas, võtsime vastu ansambli, et nad saaks end õhtuks valmis sättida ja proovi teha ning viimasena seadsime üles fotonurga. 

Kogu õhtu möödus meeleolukalt. Pool tundi enne jõulupeo algust oli aula hämar, seinale kuvati suurelt pilt "Valga Gümnaasiumi komöödiaõhtu" ning taustaks mängis vaikselt jõulumuusika. Peo algusest andis märku mõnekümne sekundiline kellukesehelin, millele järgnes tervitusvideo, kus toodi välja, kuidas koolinoored jõulupeoks valmistusid.
Picture
Foto: Egle Kõvask
Algus oligi tehtud. Õhtujuhid võtsid sõna, üks neist laulis mõned sõnad, teine luges alustuseks anekdooti ja saimegi hakata end etteasteteks valmis sättima. Ühed esitlesid, teised jälgisid ja aplodeerisid ning siis vastupidi. Õpilaste kõrval ei jätnud ka koolitöötajad lavale astumata. Komöödiaõhtule omane oli see, et etteastete vahele olid kujundlikult loodud videol põhinevad reklaamklipid. Nii nägime ühte ravimireklaami ning Valga linna üht huviringi tutvustavat klippi. Kui etteasted esitletud, lülitusime ühistegevuste lainele. Ühistegevustena oli planeeritud neli tegevust: kehakeeles Alias, 5 sekundit, laululahing ja kumb on parem. Kuna 5 sekundiga läks ajaliselt kauem, otsustasime viimase mängu "kumb on parem?" ära jätta, et ilusasti graafikus püsida. Ja seda ka peo lõpuni hoida suutsime. Tegevuste osas oli küll jätkuv kõhklus, kas rahvas tuleb ikka kaasa, kas leiame vabatahtlikke, kes julgevad proovida või tõesti ebaõnnestume nendega. Meie üllatuseks kõik sujus ning osa võeti ilma tagant utsitamata.
Picture
Foto: Lisette Laanoja
Picture
Foto: Lisette Laanoja
Pärast mänge tegime pausi, et saalisviibijad saaks lasta end fotonurgas pildistada ning et korraldustiim saaks tänugala jaoks asjad valmis sättida ja veidi rohkem pidulikkust aulasse luua. Nii kuvati ka seinale järgmine foto lausega "Valga Gümnaasiumi tänugala". Tänugala toimub samuti teist aastat. Eelmisel aastal olid kategooriad küll veidi kergemad ja humoorikamad (kõige isikupäraseima käekirjaga, kõige stiilsem jne), kuid saime ka sel korral 14 tänuavaldust üle antud. Mainin ära, et auhinna saajad selgitati välja kooliperele läbi viidud küsitluse tulemuste põhjal. Tunnustusi anti üle seitsmes kategoorias: aasta kohusetundlikem, hoolivaim, eeskujulikem, motiveerivaim, teotahtelisim, loovaim ning üllatavaim töötaja ja õpilane. 

Tulemused on järgmised: 
Aasta kohusetundlikem töötaja – Helen Teinfeldt
Aasta kohusetundlikem töötaja eripreemia – Malle Lee
Aasta kohusetundlikem õpilane – Karoliina Männiste
Aasta hoolivaim töötaja – Varje Schmidt
Aasta hoolivaim õpilane – Madli Kuus
Aasta eeskujulikem töötaja – Hille-Made Varul
Aasta eeskujulikem õpilane – Sandra Vaikla
Aasta motiveerivaim töötaja – Irja Kängsepp
Aasta motiveerivaim õpilane – Karl-Steven Vijar
Aasta teotahtelisim töötaja – Egle Kõvask
Aasta teotahtelisim õpilane – Kristiina Saaron
Aasta loovaim töötaja – Gerta Vister
Aasta loovaim õpilane – Carol Põldsaar
Aasta üllatavaim töötaja – Katrin Timakova
Aasta üllatavaim õpilane – Brigitta Rimm

Tunnustusi jagati veel:
Aasta klassijuhataja – Hille-Made Varul
Eestimaa Hea Eeskuju laureaat – Kristo Jesse
Eestimaa Hea Eeskuju finalist – Kristiina Saaron
Valgamaa aasta noor – Siim Vahtra
Valgamaa aasta noortesõber – Egle Kõvask
Mitmekülgseim noor vabatahtlikus töös Valgamaal – Siim Udras
Poisid U18 laureaat – Kevin Koik
Maanteeameti Liiklusohutuse aasta sündmuse auhinna nominent – Valga Gümnaasiumi helkuripuu
Eeskujulikkuse, toetavuse ja õpilassõbralikkuse eest – Valga Gümnaasiumi juhtkond
Pühendumuse, entusiasmi ja suure töö eest – Andrus Murumaa
Pühendumuse, entusiasmi ja suure töö eest – Triinu Ugur
Picture
Foto: Lisette Laanoja
Picture
Foto: Lisette Laanoja
Pärast tänugalat võtsime suure aplausiga vastu ansambli Night Felony, kelle muusika saatel sai tunni jagu jalga keerutatud ning siis pidu ka lõpetatud. Ansamblile saab jagada ainult kiidusõnu. Suutsime nad kõik koos veel korra lavale kutsuda ning ka lisaloo lõppedes oli ilus näha, et noored ei suutnud saalist ära minna, vaid panid oma muusika mängima ja nautisid õhtut tantsides veidi edasi. Ka selleaastase jõulupeoga võib rahule jääda. Tundub, et iga aasta ainult paremaks ja üha rohkem läbimõeldumaks. Järgmine aasta veel suurema hooga. Aitäh kõigile toetajatele!
Picture


​Kertu Ilves
12. humanitaar-, majandus- ja riigikaitse klassi õpilane

Egle Kõvask
Valga Gümnaasiumi huvijuht
0 Comments

Kõik on meie peas, meie mõtetes, meie suhtumises

10/12/2017

0 Comments

 
Detsembrikuu algul toimus meie kooliperele projektipõhine sündmus, mis kandis pealkirja "Vaimse tervise pärastlõuna", projekt ise aga pealkirja "Vaimse tervise teadmuse suurendamine". Projekti eesmärk oli vaimse tervise teadmuse suurendamine. Projekti rahastas Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Salliv Kool. Mina saalisviibijana hindan projekti eesmärgi täidetuks. 

Antud teema võeti päevakorda just seetõttu, et siiani pööratakse vähe tähelepanu endale kui tervikule. Tihtipeale saadakse aru, et midagi on valesti või halvasti alles siis, kui seda väliselt märgatakse, kui kuskilt on katki või kui gripp kimbutab. Sama tähtis, nagu siis enda eest hoolitsemine, on igapäevaselt hoolt kanda ja tähelepanu pöörata oma mõtetele, enesetundele, suhtlusviisile, tegevuste käigus tekkivatele emotsioonidele, igapäevaeluga ja iseendaga rahulolule ja muule sellisele. Ei tohi unustada, et vaimne tervis on üks osa meist ja toetab meie igapäevast toimetulekut.

Kohale olid tulnud Brigita Murutar ning Harald Lepisk, kes rääkisid olulistel teemadel ning jagasid näpunäiteid, mida on võimalik oma igapäevaelus mitmeti ära kasutada. Esimesena võttis sõna Brigita, kes rääkis enda kogemustest ärevuse, stressi ja paanikahoogudega. Mina olen neist kolmest ehk ärevusega kõige rohkem tuttavam, õnneks vaevab see mind nüüdseks harva. Kõik tänu sellele, et olen õppinud kontrollima oma mõtteid ja valin, kuhu oma energia suunan. Paraku on tänavu eelmainitud "haigused" väga aktuaalsed täiskasvanute ja üha enam ka noorte seas. Brigita tõi välja mitmeid viise ja lahendusi, kuidas tulla toime, kui mingi komponent neist vaevab. Näiteks stressi puhul pakkus välja oma mõtteid ja tundeid teistega jagama, kuhugile kirja panema või hoopis mingit kolmandat moodi neid väljendama. Usun, et nii mõnigi noor aulas tundis Brigita kirjeldatava olukorra enda peal ära või kui mitte, siis sai vähemasti ühtteist kõrva taha panna ja õppida. Vaevuste kõrvalt rääkis Brigita ka eneseotsingust ning tulevikuplaanidest. Ta tegi saalis väikese testi ja küsis, kui paljud tõesti teavad, mida edasi tahavad teha - tõusis vaid paar kätt. See näitas, kui paljud pole tegelikkuses kindlad selles, mida peale gümnaasiumit edasi teha.

​Eneseotsingu teemal julgustas Brigita, et on veel väga-väga palju inimesi, kes samuti ei tea, mida nad soovivad elus teha. Ta julgustas, et ei tasu rutata. Ei pea kaasa minema massipsühhoosiga. Tuleb leida enda jaoks see õige, mida õppida või kus töötada soovitakse. Ta ütles, et temagi, kes ta on 21aastane, ei tea ikka veel päris kindlalt, mis on tema meelistegevus. Brigita soovitab veeta aega iseendaga ja õppida end tundma. Mis mind tõsiselt jahmatas, oli see, et eesolev noor naine, kes oli justkui kogenud nii palju ning jõudnud sellisesse eluetappi, oli minust vaid 2 aastat vanem. Mida enam lõpu poole, seda julgustavamaks ja motiveerivamaks Brigita muutus. Tõsised teemad jäid seljataha, sest nagu ta oma etteaste alguses murekohti käsitledes välja tõi: kõik on meie peas, meie mõtetes, meie suhtumises.
Picture
Teisena rääkis meile Harald Lepisk teemal "Laetud akud - kuidas suuta enamat?". Ainiti nähes teda aula eesotsas, kiirgas temast juba energiat ja hulga positiivsust. Pooleteise tunniga tegi ta slaidshowga seminarilaadse esitluse, kus tõi välja mitmeid mooduseid, kuidas olla õnnelikum. Harald ei teinud päris kindlasti tagasihoidlikku esitlust: tema energiaga täitus kogu saal, sest pelgalt suhtlemisele viis ta ka saalisolijate vahel läbi kergemaid ja ergutavaid aktiivtegevusi. Näiteks saime arutleda selle üle, kuidas end hommikuti "käima" saada, kuidas kodus õhtul aega maha võtta jms. Peale arutlust kaasõpilastega, kuulas ta mõningaid meie variante ja pakkus enda lahenduse, mis oli hoopis teisest vaatenurgast. Näiteks soovitas ta hommikuti enda käima saamise osas äratuskella mitte edasi lükata ja ärgata kohe, kui see tirisenud on, hommikukohvi asemel soovitas ta juua külma vett ning teha võimlemisharjutusi. Ta suutis noored panna kaasa mõtlema, osalema diskussioonis ja kirjutama üles punkte näiteks probleemi küsimustele, et me mõistaks iga tühise mõtte/olukorra tõsisust. Samuti tõi ta välja mitu asjalikku äppi nii telefonis kui ka arvutis kasutamiseks. Näiteks äpp, mis aitab piirata arvutis viibimise aega või äpp, mis annab ülevaate unerežiimist, füüsilisest aktiivsusest ja veel ühtteist põnevat. Ühtlasi peab Harald veebilehte, kust võib leida põnevaid ja kasulikke artikleid. Neid võib uudistada siit: www.inspiratsioon.ee.
Picture
Ütlen ausalt, et mul ei olnud selleks sündmuseks ühtegi ootust. Aulasse istudes ning pärast õpilasesinduse presidendi Brigitta avasõnu ei olnud ma päris kindlasti teadlik sellest, mis tulemas oli. Olin pärast sündmust ülimalt positiivselt meelestatud, kuna kohale olid toodud suurepärased inimesed ja head teemad. Leian, et selliseid sündmusi võiks kindlasti rohkem olla ning need on ka klassipingis istumisele heaks vahepalaks. Usun, et päris mitmed lahkusid aulast mõne võrra motiveerituma ja teadlikumana. 

Kui vaadata nüüd sündmuse lõppedes läbi viidud tagasisideküsimustiku tulemusi, siis nende põhjal selgus, et paljudel polnud selles osas ootusi või need, kellel oli, arvasid, et see on monoloogi stiilis tüüploeng. Küll aga kujunes kõigi osapoolte arvamus sündmuse lõppedes positiivseks ning 70,4% vastanutest (54 inimest) kinnitas, et antud projektitegevus täitis ootused. Samuti hindas 59,3% vastanuist käsitletud teemad väga oluliseks. Mõlemadki esinejad oli 10 punkti skaalal maksimumpunktidega hinnatud, mis tõepoolest kinnitab, et nende osas tehti õige valik. Kurb oli näha aga seda, et 66,7% vastanuist toob välja, et neid vaevab igapäevaselt üks või teine päeva jooksul käsitletud teemadest. Populaarsematena on esile toodud motivatsioonipuudus (72,2%), stress (58,3%) ning ületöötamine (52,8%). 77,8% vastanuist ütleb, et vajavad sellelaadsetel teemadel koolitusi, seminare, töötube. ​




​
Cristella Sumero
12. reaalklassi õpilane
0 Comments

Kui teed seda, mida armastad

9/12/2017

0 Comments

 
29. novembril toimub Tallinnas 14. noortekonverents "Lahe koolipäev", mille selleaastane teema oli "Meie vabadus". Konverentsi jooksul arutleti selle üle, mis on kellegi jaoks vabadus.

Tänavusel konverentsil astusid üles Rasmus Puur (Eesti noorim ooperihelilooja; muusikaline juht; dirigent; orkestreerija), Riin Tamm (teadusaasta saadik; "Rakett 69" kohtunik), Tõnis Niinemets (näitleja), Tanel Padar (laulja; meelelahutaja), Kadri Kalle (vabakutseline korraldaja; koolitaja; õpetaja; kokk; talunik), Kristel Kruustük (Testlio juht; noor ettevõtja), Joonas Hellerma (saate “Plekktrumm” saatejuht; on toimetanud saateid “OP!”, “Tähelaev”, “MI”) ja Andres Kõpper (populaarseim muusik; lavastanud filmi “Vasaku jala reede”).

Esinejad andisid meile aimu erinevatest ametitest ning teadvustasid, kui palju on võimalik saavutada koostegemise ja usaldamise käigus. Konverents aitas kaasa erinevate karjäärivalikute tutvustamisele ning andis ülevaate ametitest, mida tuleks osata ning millised kohustused nendega kaasnevad. Samuti toodi välja, et õppimiseks pole kunagi liiga hilja, kuid oluline on valida amet, mille üle oled õnnelik.

Elukutse valik on raske, kuid seda tuleb teadvustada ning selleks tuleb aega võtta, mitte ülepeakaela kiirustada. Ei tasu õppida seda, mis meis kirge lõõmama ei pane. Samuti ei tasu töötada seal, kus me tegelikkuses ei soovi. Milleks olla päevad, nädalad, kuud ja aastad õnnetud, kui meil on võimalus kuulata ja avastada iseenda kirgi ning neist lähtuvalt tegevusvaldkond kas leida või ise rajada. Vale karjäärivalik (olgu selleks õppimine või töö) ei tee meid õnnelikuks ja kas seda me tahamegi? Olla õnnetud, mornis ja stressis aastaringselt ja korduvalt? Tööd ei tasu valida palganumbri, vaid heaolutunde ja sisemise rõõmu põhjal. TEE SEDA, MIDA ARMASTAD, oli kogu päeva läbiv mõte. Tegelikkuses on nii, et ega ma konverentsi esimesest poolest ei mäletagi eriti midagi, sest olin nii närvis. :)  

Päeva teine osa oli pidulik ja väärikas. Kuulutati välja Eestimaa Hea Eeskuju. Hea Eeskuju konkurss toimus 9ndat korda nign selle eesmärgiks on tunnustada neid koolinoori, kes on oma vabast tahtest viinud kodukandi või kaaskondlaste hüvanguks ellu midagi sellist, mis väärib üldsuse tunnustust ja tänu.

Hea Eeskuju kohale kandideeris 70 noort, kelle seast valiti välja 15 finalisti ja laureaat. Suure üllatusena tuli see, et Valgamaalt oli meid kaks, kes olid esitatud, käivad samas koolis ning pääsesid ka finaali: mina, Kristiina ja Kristo Jesse, mu koolivend. Hea Eeskuju tiitli pälvis minu koolivend Kristo, kelle esitas nominendiks tema rahvatantsu juhendaja Maria Sikk. Minu, kes ma olin üks 15. finalistist, esitas konkursile kooli juhtkond.

Kooli huvijuht tegi meiega kooli blogi jaoks intervjuu, et meie kohta ühtteist teada saada. Annangi teile kohe pärast pilti võimaluse küsimuste ja vastustega tutvuda. Enne aga - aitäh teile kõigile!
Picture
Foto: Maria Sikk

Milliste inimestena te end iseloomustate?

Kristiina: 
Iseloomustan end postiivse, kohusetundliku, energilise ja sõbraliku inimesena.
Kristo: Olen hästi sõbralik ning proovin olla motiveeriv inimene. Esikohale sean teised ning alles siis mõtlen endale. Olen n-ö suure südamega hoolija.

Mida toob kaasa teadmine, et teie olete oma eakaaslastele headeks eeskujudeks?

Kristiina: Suurt rõõmutunnet, et mina võin olla inimestele eeskujuks. Seda on väga rakse kirjeldada, mida ma tunnen. Tunnen suurt tänutunnet, ei oska seda sõnadesse panna. Palju polegi vaja - ole lihtsalt sina ise ja jää endaks.
Kristo: See toob kaasa hea teadmise, et inimesed võtavad minust eeskuju. See omakorda loob tunde,  et ma olen midagi head teinud ja et nad teavad seda. 

Mis on teie parim omadus või oskus, millega olete teistele eeskujuks? Miks?

Kristiina: Minu parim omadus on positiivsus, üritades sedasi ka teistele rõõmu valmistada. Oskus panna inimesi särama ja hindama seda, mis neil on. See tekitab südames sooja rahutunde.
Kristo: Ma arvan, et see on ettevõtlikkus. Oskus ajada oma asja hästi ja konkreetselt.

Mis teid motiveerib?

Kristiina: 
Väga lihtne - mind motiveerib elu. Tahe elada ning olla õnnelik inimene.
Kristo: Mind motiveerib lõpptulemus. Kui ma tean, et see asi on tehtud ja et see on hästi tehtud.

Mis on teie kirg? Kui palju olete sellesse panustanud?

Kristiina: Mul on palju kirgi: tantsimine, looduses sportliku tegevuse nautimine, reisimine. Kõige suurem kirg on aga tantsimine, läbi mille saan enda tunded väljendada. Planeerin aega nii, et saaksin nädalas vähemalt viis korda tantsida.
Kristo: Minu kirg on jooksmine, millega ma olen tegelenud nüüdseks üle 3 aasta. Ma olen sellesse panustanud meeletult palju, lugematu arv tunde ja ka valusaid hetki.

Kust võtate tahte ja aja erinevatesse tegevustesse panustamiseks?

Kristiina: Aega tuleb lihtsalt õigesti planeerida, sellega saab palju asju tehtud. Soov midagi paremaks muuta, on üks teguritest. Teiseks mitmekülgsus. Mulle meeldib elu koos rohkete tegevustega.
Kristo: Peab oskama aega planeerida ja ei tohi end mitmete erinevate asjadega liialt ära hõivata.

Kuidas võtta aeg maha?

Kristiina: Hea küsimus, ei oskagi öelda. Minu elu lendab kiirelt!
Kristo: Mingem lihtsalt metsa jalutama või võtkem raamat kätte. Tuleb võtta hetk, kus olla ainult sina ja su mõtted.

Kui tihti ise endale vaba aega lubate ning mida siis teete?

Kristiina: 
Mitte väga tihti. Aga kui, siis vaatan filmi ja puhkan.
Kristo: Luban endale vaba aega üpris tihti, sest ma ei taha koormuse all murduda. Teen midagi, mis on mulle meelepärane ehk siis lähen sõpradega välja, jõusaali või käin jooksmas.

Millest te unistate?

Kristiina: Päris kõiki unistusi ei saa öelda. Kindlasti, et rohkem inimesi särama panna. Aidata avada inimeste silmad ning panna neid nägema, kui palju häid omadusi neis leidub.
Kristo: Unistan sellest, et saan üks kord sama heaks või isegi paremaks jooksjaks nagu mu isa.

Kelleks soovite saada? Miks?

Kristiina: Oi, see on raske küsimus, hetkel veel ei tea. Elutee viib vist siiski laste suunas.
Kristo: See on hea küsimus. Soovin saada inimeseks, kellel on oma pere ning töökoht, kuhu lähen naeratusega.

Mille üle olete oma elus tänaseks kõige tänulikumad? Miks?

Kristiina: Kõige rohkem olen tänulik oma vanematele, kelle pealt olen õppinud väga palju: armastust, üksteisest lugupidamist, töökust.
Kristo: Selle üle, et meile kui noortele on avatud meeletult palju võimalusi ning inimesed meie ümber on lihtsalt nii toetavad. Minu arust on see üks väga suur asi, mille üle tänulik olla.

Milline on teie jaoks teie suurim saavutus? Miks?

Kristiina: Suurim saavutus minu jaoks on olnud ensega sõbraks saamine. Olen enesekriitiline (sellel on tegelikkuses nii positiivseid kui vähem positiivseid külgi). Ma polnud varasemalt endaga rahul, piinasin end. 100% ei saa veel kinnitada, et olen selle tulemuse saavutanud, kuid tegelen sellega järjepidevalt. Küll aga kohtlen end tänaseks paremini, mul on soojemad suhted teiste inimestega. Leian, et sõprusest iseendaga algab ka teistega sõbraks saamine.
Kristo: Isiklikud jooksurekordid, sest see on olnud meeletu töö. Olen need eesmärgid endale ise seadnud ja ennast niivõrd arendanud, et neid üldse saavutada. Tahaksin oma isa isiklikud rekordid üle lüüa, sest usun, et see teeb ta meeletult õnnelikuks.

On teil midagi eakaaslastele soovida?

Kristiina: Uskuge endasse rohkem. Kõik on võimalik, kui usud.
Kristo: Olge teie ise ning ärge laske teistel öelda, et te ei suuda või ei saa. Te suudate ja saate!





Kristiina Saaron
11. reaal- ja siseturvlisuse klassi õpilane
Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse kultuurijuht

Kristo Jesse
12. humanitaar-, majandus- ja riigikaitse klassi õpilane
Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse spordijuht

Egle Kõvask
Valga Gümnaasiumi huvijuht
0 Comments

Hindamatu kogemus vahetusõpilasena

6/12/2017

0 Comments

 
Hei! Olen Valga Gümnaasiumi õpilane Heliisa Mets ja veetsin novembrikuu viimase koolinädala vahetusõpilasena Hiiumaal. Miks just Hiiumaal? Sellepärast, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud ja tahtsin näha, mis elu on saarel. Kas ma kahetsen, et siia tulin? Kui nüüd ütleksin, et jah, siis ma arvan, et Jumal karistaks mind karmilt. Ma poleks eales usukunud, et siin nii tore on, ma reaalselt ei tahtnud sealt lahkuda, kuid oma kodu ja kool ootasid. Siinjuures tahan teha suure kummarduse Hiiumaa Gümnaasiumile, kes võttis mu nädalaks enda juurde. Aitäh VeniVidiVici programmi loojatele ning aitäh minu koolile, kes lubas mul veeta nädala Hiiumaa Gümnaasiumis.

Räägin nüüd, mis mul Hiiumaal toimus. Alustan sellest, kuidas ma siia sain. Esiteks kirjutasin VeniVidiVici programmile, milles saavad osaleda kõik 7.-12. klassi õpilased. Täitsin avalduse ja esitasin selle. Üsna varsti tuligi kiri, et nad on saanud kätte avalduse ja loa koolilt programmis osalemiseks. Olin väga õnnelik ja jäin ootama järgmist kirja. Kuna avalduses tuli esitada kolm kooli eelistust, kujunes minu eelistus selliseks: 1. Hiiumaa Gümnaasium 2. Viljandi Gümnaasium ja 3. Rakvere Gümnaasium. Ja nii tuligi kiri, et Hiiumaa kooliga on võetud ühendust ja ootame vastust. Ega see vastuski kaua tulnud ja peagi oligi selge, et MA LÄHEN HIIUMAALE.

Te ei kujuta ette, milline õnnetunne mu sees oli ja siis järsku ka hirm. Kuidas ma ikka sinna saan? Bussiga. Siis tekkis järgmine küsimus: mis asjad ma pean kaasa võtma ja kui palju? Õpikuid ma ei pidanud, kuna kool sai mulle neid võimaldada, aga pakkimise osas pöördusin kohe kodus kõige parema pakkija poole - ema. Tema aitas ja vaatas, et ma rumalalt palju asju kaasa ei võtaks.
 Kohver pakitud ja bussipiletid ostetud, olingi valmis pühapäeva hommikul Tallinnasse sõitma, et sealt edasi Hiiumaale minna. Mul on alati olnud üks foobia ja see on bussidest, rongidest jms maha jäämine. Ma kardan tohutult, et mis küll juhtub, kui ma maha jään. Õnneks seekord nii ei läinud ning Tallinnasse jõudsin ilusti. Tallinnast edasi sõitsin Kärdlasse. Praami peal oli uhke olla, kuna ma polnud ju varem praamiga sõitnud Eestis. See polnud see tunne, mida tunned, kui oled laeval ja lähed teise riiki. See oli midagi erilisemat. Ma sain sõita teise Eesti otsa praamiga. Iga riik ei saa oma teise riigi otsa praamiga sõita, sest neil pole, kuhu sõita. Ma tundsin too hetk uhkust ja kui aus olla, tunnen siiamaani. Mõne aja pärast jõudsingi Kärdlasse. Tervelt 8 tundi sõitmist Valgast Kärdlasse. Oli siukas päev. Kärdlas ootas mind kooli õppejuht, kes saatis mu õpilaskodusse ja andis esimese päeva tunniplaani. Nii lõppes mu pühapäev.
Picture
Esmaspäeval kooli jõudes oli kõik nii teistsugune. Esiteks jälitasin üht väikest poissi, et teada, kus kool asub. Õppejuht küll näitas käega teed, aga kahtlesin endas. Kui koolimajja astusin käisin ruttu niinimetatud garderoobis ja läksin õppejuhi kabinetti. Sealt juhatas ta mind mu klassi juurde, kus juba paar õpilast ootasid. Nad olid väga sõbralikud, üks tüdruk tutvustas mulle lahkelt koolimaja. See oli väga kiire käik kooli peal, kuna kool on väike, kuid mis on minu arvates armas. 

Tunnid algasid ja tuligi endale klassis vaba kohta otsida. Iga tund andsin seletusi, et kuidas on üks võõras nägu klassi sattunud. Õpetajad olid väga lahked ning rõõmsad. Ma kartsin tegelikult väga, ikkagi võõrad inimesed ja võõras keskkond, aga see ununes kiiresti. Õpilased olid tõesti väga sõbralikud ja ma ei tundnud end üksi. 

Teisel päeval juba teadsin, kuidas kooli minna. Teadsin juba enam-vähem, kus kõik asub ja olin uhke enda üle. Üritasin ka ise tunniplaanist aru saada, aga sellega läks natukene kauem aega, kuna õppeprogramm on teistsugune. Klassid on moodustatud lennu peale, ehk siis 10. klass on ühine, aga see on jagatud kaheks. Nii tekivad nii nimetatud klass g1 ja klass g2. Sellele lisaks on nad omakorda veel gruppideks jagatud, aga seda siin seletada on keeruline. Ja niiviisi koolis käies möödusid ka mu teised päevad. Õpilastega sain rohkem ja rohkem ühisele jutule, mis rõõmustas mind väga.

Viimasel päeval oli meil õpilaskodus tee ja koogi õhtu, kuhu kogunesid kõik maja elanikud. Kuulusin ka mina sinna hulka ja meie teeõhtust sai vaikselt ka nii-nimetatud mänguõhtu, kuna enda päeva pidi ju rõõmsaks tegema. Peale mänguõhtut tuli maja poistel mõte minna Selverisse saiakesi ostma ja mul oli ka mandariini isu, lõin ka siis kampa. Hästi-hästi sõbralikud ja rõõmsad on need Hiiumaa inimesed. Kahju, et just esimene päev ei möödunud kohe nii nagu viimane, aga ilmselt see pidigi nii olema, et viimane päev on lõbus ja meeldejääv.

Ma tõesti olen väga tänulik selle võimaluse üle ja ma ei unusta seda kogemust kunagi. Pidin juba reede hommikul ära minema, kuna busside graafik ei võimaldanud mul lahkuda reede õhtul, aga need neli päeva, mis veetsin seal koolis, on hindamatud. Muidugi on oma kool ka kallis, aga seda kogemust siin jään kindlasti igatsema. 


Ma tõesti soovitan selles programmis osaleda. Kui sul on see mõttes mõlkunud, siis mis sa ootad. Tee ära!!! Ja usu mind, SA EI KAHETSE!

Suur aitäh kõigile, kes olid mu koolis, klassis ja üldiselt mu ümber. Ma luban, et tulen kord tagasi.



Heliisa Mets

10. reaal- ja siseturvalisuse klassi õpilane
Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse meediajuht
0 Comments
<<Previous
Forward>>
Powered by Create your own unique website with customizable templates.
  • BLOGI
  • MEIST
  • KONTAKT