Kõik on meie peas, meie mõtetes, meie suhtumises

Detsembrikuu algul toimus meie kooliperele projektipõhine sündmus, mis kandis pealkirja "Vaimse tervise pärastlõuna", projekt ise aga pealkirja "Vaimse tervise teadmuse suurendamine". Projekti eesmärk oli vaimse tervise teadmuse suurendamine. Projekti rahastas Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Salliv Kool. Mina saalisviibijana hindan projekti eesmärgi täidetuks. 

Antud teema võeti päevakorda just seetõttu, et siiani pööratakse vähe tähelepanu endale kui tervikule. Tihtipeale saadakse aru, et midagi on valesti või halvasti alles siis, kui seda väliselt märgatakse, kui kuskilt on katki või kui gripp kimbutab. Sama tähtis, nagu siis enda eest hoolitsemine, on igapäevaselt hoolt kanda ja tähelepanu pöörata oma mõtetele, enesetundele, suhtlusviisile, tegevuste käigus tekkivatele emotsioonidele, igapäevaeluga ja iseendaga rahulolule ja muule sellisele. Ei tohi unustada, et vaimne tervis on üks osa meist ja toetab meie igapäevast toimetulekut.

Kohale olid tulnud Brigita Murutar ning Harald Lepisk, kes rääkisid olulistel teemadel ning jagasid näpunäiteid, mida on võimalik oma igapäevaelus mitmeti ära kasutada. Esimesena võttis sõna Brigita, kes rääkis enda kogemustest ärevuse, stressi ja paanikahoogudega. Mina olen neist kolmest ehk ärevusega kõige rohkem tuttavam, õnneks vaevab see mind nüüdseks harva. Kõik tänu sellele, et olen õppinud kontrollima oma mõtteid ja valin, kuhu oma energia suunan. Paraku on tänavu eelmainitud "haigused" väga aktuaalsed täiskasvanute ja üha enam ka noorte seas. Brigita tõi välja mitmeid viise ja lahendusi, kuidas tulla toime, kui mingi komponent neist vaevab. Näiteks stressi puhul pakkus välja oma mõtteid ja tundeid teistega jagama, kuhugile kirja panema või hoopis mingit kolmandat moodi neid väljendama. Usun, et nii mõnigi noor aulas tundis Brigita kirjeldatava olukorra enda peal ära või kui mitte, siis sai vähemasti ühtteist kõrva taha panna ja õppida. Vaevuste kõrvalt rääkis Brigita ka eneseotsingust ning tulevikuplaanidest. Ta tegi saalis väikese testi ja küsis, kui paljud tõesti teavad, mida edasi tahavad teha - tõusis vaid paar kätt. See näitas, kui paljud pole tegelikkuses kindlad selles, mida peale gümnaasiumit edasi teha.

​Eneseotsingu teemal julgustas Brigita, et on veel väga-väga palju inimesi, kes samuti ei tea, mida nad soovivad elus teha. Ta julgustas, et ei tasu rutata. Ei pea kaasa minema massipsühhoosiga. Tuleb leida enda jaoks see õige, mida õppida või kus töötada soovitakse. Ta ütles, et temagi, kes ta on 21aastane, ei tea ikka veel päris kindlalt, mis on tema meelistegevus. Brigita soovitab veeta aega iseendaga ja õppida end tundma. Mis mind tõsiselt jahmatas, oli see, et eesolev noor naine, kes oli justkui kogenud nii palju ning jõudnud sellisesse eluetappi, oli minust vaid 2 aastat vanem. Mida enam lõpu poole, seda julgustavamaks ja motiveerivamaks Brigita muutus. Tõsised teemad jäid seljataha, sest nagu ta oma etteaste alguses murekohti käsitledes välja tõi: kõik on meie peas, meie mõtetes, meie suhtumises.

Teisena rääkis meile Harald Lepisk teemal "Laetud akud - kuidas suuta enamat?". Ainiti nähes teda aula eesotsas, kiirgas temast juba energiat ja hulga positiivsust. Pooleteise tunniga tegi ta slaidshowga seminarilaadse esitluse, kus tõi välja mitmeid mooduseid, kuidas olla õnnelikum. Harald ei teinud päris kindlasti tagasihoidlikku esitlust: tema energiaga täitus kogu saal, sest pelgalt suhtlemisele viis ta ka saalisolijate vahel läbi kergemaid ja ergutavaid aktiivtegevusi. Näiteks saime arutleda selle üle, kuidas end hommikuti "käima" saada, kuidas kodus õhtul aega maha võtta jms. Peale arutlust kaasõpilastega, kuulas ta mõningaid meie variante ja pakkus enda lahenduse, mis oli hoopis teisest vaatenurgast. Näiteks soovitas ta hommikuti enda käima saamise osas äratuskella mitte edasi lükata ja ärgata kohe, kui see tirisenud on, hommikukohvi asemel soovitas ta juua külma vett ning teha võimlemisharjutusi. Ta suutis noored panna kaasa mõtlema, osalema diskussioonis ja kirjutama üles punkte näiteks probleemi küsimustele, et me mõistaks iga tühise mõtte/olukorra tõsisust. Samuti tõi ta välja mitu asjalikku äppi nii telefonis kui ka arvutis kasutamiseks. Näiteks äpp, mis aitab piirata arvutis viibimise aega või äpp, mis annab ülevaate unerežiimist, füüsilisest aktiivsusest ja veel ühtteist põnevat. Ühtlasi peab Harald veebilehte, kust võib leida põnevaid ja kasulikke artikleid. Neid võib uudistada siit: www.inspiratsioon.ee.

Ütlen ausalt, et mul ei olnud selleks sündmuseks ühtegi ootust. Aulasse istudes ning pärast õpilasesinduse presidendi Brigitta avasõnu ei olnud ma päris kindlasti teadlik sellest, mis tulemas oli. Olin pärast sündmust ülimalt positiivselt meelestatud, kuna kohale olid toodud suurepärased inimesed ja head teemad. Leian, et selliseid sündmusi võiks kindlasti rohkem olla ning need on ka klassipingis istumisele heaks vahepalaks. Usun, et päris mitmed lahkusid aulast mõne võrra motiveerituma ja teadlikumana. 

Kui vaadata nüüd sündmuse lõppedes läbi viidud tagasisideküsimustiku tulemusi, siis nende põhjal selgus, et paljudel polnud selles osas ootusi või need, kellel oli, arvasid, et see on monoloogi stiilis tüüploeng. Küll aga kujunes kõigi osapoolte arvamus sündmuse lõppedes positiivseks ning 70,4% vastanutest (54 inimest) kinnitas, et antud projektitegevus täitis ootused. Samuti hindas 59,3% vastanuist käsitletud teemad väga oluliseks. Mõlemadki esinejad oli 10 punkti skaalal maksimumpunktidega hinnatud, mis tõepoolest kinnitab, et nende osas tehti õige valik. Kurb oli näha aga seda, et 66,7% vastanuist toob välja, et neid vaevab igapäevaselt üks või teine päeva jooksul käsitletud teemadest. Populaarsematena on esile toodud motivatsioonipuudus (72,2%), stress (58,3%) ning ületöötamine (52,8%). 77,8% vastanuist ütleb, et vajavad sellelaadsetel teemadel koolitusi, seminare, töötube. ​




​
Cristella Sumero
12. reaalklassi õpilane