Hindamatu kogemus vahetusõpilasena

Hei! Olen Valga Gümnaasiumi õpilane Heliisa Mets ja veetsin novembrikuu viimase koolinädala vahetusõpilasena Hiiumaal. Miks just Hiiumaal? Sellepärast, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud ja tahtsin näha, mis elu on saarel. Kas ma kahetsen, et siia tulin? Kui nüüd ütleksin, et jah, siis ma arvan, et Jumal karistaks mind karmilt. Ma poleks eales usukunud, et siin nii tore on, ma reaalselt ei tahtnud sealt lahkuda, kuid oma kodu ja kool ootasid. Siinjuures tahan teha suure kummarduse Hiiumaa Gümnaasiumile, kes võttis mu nädalaks enda juurde. Aitäh VeniVidiVici programmi loojatele ning aitäh minu koolile, kes lubas mul veeta nädala Hiiumaa Gümnaasiumis.

Räägin nüüd, mis mul Hiiumaal toimus. Alustan sellest, kuidas ma siia sain. Esiteks kirjutasin VeniVidiVici programmile, milles saavad osaleda kõik 7.-12. klassi õpilased. Täitsin avalduse ja esitasin selle. Üsna varsti tuligi kiri, et nad on saanud kätte avalduse ja loa koolilt programmis osalemiseks. Olin väga õnnelik ja jäin ootama järgmist kirja. Kuna avalduses tuli esitada kolm kooli eelistust, kujunes minu eelistus selliseks: 1. Hiiumaa Gümnaasium 2. Viljandi Gümnaasium ja 3. Rakvere Gümnaasium. Ja nii tuligi kiri, et Hiiumaa kooliga on võetud ühendust ja ootame vastust. Ega see vastuski kaua tulnud ja peagi oligi selge, et MA LÄHEN HIIUMAALE.

Te ei kujuta ette, milline õnnetunne mu sees oli ja siis järsku ka hirm. Kuidas ma ikka sinna saan? Bussiga. Siis tekkis järgmine küsimus: mis asjad ma pean kaasa võtma ja kui palju? Õpikuid ma ei pidanud, kuna kool sai mulle neid võimaldada, aga pakkimise osas pöördusin kohe kodus kõige parema pakkija poole - ema. Tema aitas ja vaatas, et ma rumalalt palju asju kaasa ei võtaks. Kohver pakitud ja bussipiletid ostetud, olingi valmis pühapäeva hommikul Tallinnasse sõitma, et sealt edasi Hiiumaale minna. Mul on alati olnud üks foobia ja see on bussidest, rongidest jms maha jäämine. Ma kardan tohutult, et mis küll juhtub, kui ma maha jään. Õnneks seekord nii ei läinud ning Tallinnasse jõudsin ilusti. Tallinnast edasi sõitsin Kärdlasse. Praami peal oli uhke olla, kuna ma polnud ju varem praamiga sõitnud Eestis. See polnud see tunne, mida tunned, kui oled laeval ja lähed teise riiki. See oli midagi erilisemat. Ma sain sõita teise Eesti otsa praamiga. Iga riik ei saa oma teise riigi otsa praamiga sõita, sest neil pole, kuhu sõita. Ma tundsin too hetk uhkust ja kui aus olla, tunnen siiamaani. Mõne aja pärast jõudsingi Kärdlasse. Tervelt 8 tundi sõitmist Valgast Kärdlasse. Oli siukas päev. Kärdlas ootas mind kooli õppejuht, kes saatis mu õpilaskodusse ja andis esimese päeva tunniplaani. Nii lõppes mu pühapäev.

Esmaspäeval kooli jõudes oli kõik nii teistsugune. Esiteks jälitasin üht väikest poissi, et teada, kus kool asub. Õppejuht küll näitas käega teed, aga kahtlesin endas. Kui koolimajja astusin käisin ruttu niinimetatud garderoobis ja läksin õppejuhi kabinetti. Sealt juhatas ta mind mu klassi juurde, kus juba paar õpilast ootasid. Nad olid väga sõbralikud, üks tüdruk tutvustas mulle lahkelt koolimaja. See oli väga kiire käik kooli peal, kuna kool on väike, kuid mis on minu arvates armas. 

Tunnid algasid ja tuligi endale klassis vaba kohta otsida. Iga tund andsin seletusi, et kuidas on üks võõras nägu klassi sattunud. Õpetajad olid väga lahked ning rõõmsad. Ma kartsin tegelikult väga, ikkagi võõrad inimesed ja võõras keskkond, aga see ununes kiiresti. Õpilased olid tõesti väga sõbralikud ja ma ei tundnud end üksi. 

Teisel päeval juba teadsin, kuidas kooli minna. Teadsin juba enam-vähem, kus kõik asub ja olin uhke enda üle. Üritasin ka ise tunniplaanist aru saada, aga sellega läks natukene kauem aega, kuna õppeprogramm on teistsugune. Klassid on moodustatud lennu peale, ehk siis 10. klass on ühine, aga see on jagatud kaheks. Nii tekivad nii nimetatud klass g1 ja klass g2. Sellele lisaks on nad omakorda veel gruppideks jagatud, aga seda siin seletada on keeruline. Ja niiviisi koolis käies möödusid ka mu teised päevad. Õpilastega sain rohkem ja rohkem ühisele jutule, mis rõõmustas mind väga.

Viimasel päeval oli meil õpilaskodus tee ja koogi õhtu, kuhu kogunesid kõik maja elanikud. Kuulusin ka mina sinna hulka ja meie teeõhtust sai vaikselt ka nii-nimetatud mänguõhtu, kuna enda päeva pidi ju rõõmsaks tegema. Peale mänguõhtut tuli maja poistel mõte minna Selverisse saiakesi ostma ja mul oli ka mandariini isu, lõin ka siis kampa. Hästi-hästi sõbralikud ja rõõmsad on need Hiiumaa inimesed. Kahju, et just esimene päev ei möödunud kohe nii nagu viimane, aga ilmselt see pidigi nii olema, et viimane päev on lõbus ja meeldejääv.

Ma tõesti olen väga tänulik selle võimaluse üle ja ma ei unusta seda kogemust kunagi. Pidin juba reede hommikul ära minema, kuna busside graafik ei võimaldanud mul lahkuda reede õhtul, aga need neli päeva, mis veetsin seal koolis, on hindamatud. Muidugi on oma kool ka kallis, aga seda kogemust siin jään kindlasti igatsema. 

Ma tõesti soovitan selles programmis osaleda. Kui sul on see mõttes mõlkunud, siis mis sa ootad. Tee ära!!! Ja usu mind, SA EI KAHETSE!

Suur aitäh kõigile, kes olid mu koolis, klassis ja üldiselt mu ümber. Ma luban, et tulen kord tagasi.



Heliisa Mets
10. reaal- ja siseturvalisuse klassi õpilane
Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse meediajuht