13.-18. novembrini viibisid kaks meie kooli 11. humanitaar- ja majandusklassi õpilast, Sandra ja Roland Taanis. Nimelt toimus seal "Getting climate" projektikohtumine. Projekti raames said kokku 70 õpilast. Meie Taani reis sai alguse 13. novembril. Kella ühe paiku öösel hakkasime Rolandi ja Lehoga (meie kooli haridustehnoloog) Tallinna poole sõitma. Lennujaama jõudsime nelja paiku. Kohaliku aja järgi jõudsime seitsmeks Kopenhaagenisse. Lennujaama juurest sõitsime rongiga raudteejaama, et sealt edasi hotelli liikuda. Sama päeva lõunal saime kokku inimestega Namiibiast ja Indoneesiast. UNESCO-ga seotud inimesed näitasid meile veidi linna ja siis läksime ühiselt lõunatama. Sel päeval käisime ka haridusministeeriumis, kus räägiti Taani haridussüsteemist. Taani koolisüsteem näeb ette põhikooliajaks 10 aastat ning gümnaasiumiks 3 aastat. Pärast seda saab minna viieks aastaks ülikooli õppima. Või nagu Eestiski, minna hoopis kutset omandama. Gümnaasiumiastmes saab aineid õppida A, B, C tasemel. See tähendab seda, et õpilane saab enamike ainete puhul valida, kas õpib neid vaid C tasemel (1 aasta) või lausa A tasemel (3 aastat). Osade ainete puhul oleneb ka suunast, mida on kohustuslik õppida A tasemel. Neil on hindamissüsteem järgmine: -3 täielik läbikukkumine, 00, 02, 4, 7, 10, 12 parim võimalik tulemus. 14. novembril oli UNESCO kliimakonverents. Enne konverentsi põhiosa toimusid kaks erinevat töötuba: üks rääkis putukate toiduna kasutamisest (sai proovida kuivatatud putukaid, putukamahla ja tegime ise putukapubriga Taani traditsioonilist magustoitu), teine rääkis metsadest ning pidime loosiga saadud jätkusuutlikkuse eesmärgiga looma sellel seost. Kliimakonverents oli silmiavardav ja sain pisut enam tuttavaks UNESCO 17 jätkusuutlikkuse eesmärgiga. Mulle vägagi meeldis see, et me saime oma kooli kliimaga seotud tegemisi (kuidas meie kool kliimat hoiab ja mida selle jaoks teeme) tutvustada galeriikõnni stiilis ehk pingevabalt. Vahel seisin mina laua juures ja tutvustasin ning siis vahetasin Rolandiga kohad ja läksin ise uudistama teiste koolide tegemisi. Indoneesia kool tootis näiteks kangaste ülejääkidest võtmehoidjaid, pinaleid ja kotikesi. Huvitava asjana paistsid silma ka UNESCO-teemalised mahatulevad tätoveeringud. Putukate osas võib öelda, et need olid sellised pisikesed ussikesed ning pidavat maitsema vastavalt sellele, millega oli neid toidetud. Mina neid ei proovinud, sest kuigi nad pidid olema maitsvad, siis ainuüksi heli, mis kostus, kui teised neid sõid, tõi mulle külmavärinad. Seetõttu keeldusin putukate proovimisest. Ent taanlaste rahvustoitu koos putukapulbriga proovisin siiski - olin kindlam, et ei tunne mingit ebameeldivat maiku. Pärast seda läksime oma võõrustajatega Roskildesse, et näha, milline on sealne kooliskäimine ja tutvusime lähemalt nende kliimahoidmise viisidega. Mina kui õpilane viibisin Roskilde Gümnaasiumi õpilase pere juures kuni 17. novembrini. Roland viibis samal ajal teises peres. Katrine, kelle juures mina olin, näitas mulle linna ja vaatamisväärsusi. Üks meeldejäävamaid kohti oli rokimuuseum ja Roskilde katedraal, kuhu on maetud kõik kuninglikust soost isikud. Käisin Katrinega iga päev tundides kaasa. Roskilde Gümnaasiumis hakkasid tunnid kell 8.10 ja lõppesid hiljemalt 15.30. Kolmapäevane päev on kogu koolil lühem. Kuna õpilane Katrine käib 13. klassis ja tal on vähe tunde, siis mul vedas ja sain ühel korral isegi tunda seda rõõmu ja minna kooli kella 10. Teisel koolipäeval läksime aga juba tavapäraselt kella kaheksaks. See on suur kool ning neil on tunnid eri majades. Näiteks on neil spetsiaalne teadushoone, kus toimuvad teadusained. Ka õpetajatele on oma maja, kuhu õpilastel pole üldjuhul luba tulla. Koolisööklas pakutakse palju mahetoitu, kuid koolilõuna peab iga õpilane endale kas ostma või kodust kaasa võtma. Kahjuks olid kõik tunnid, kus ma viibisin, taanikeelsed, kuid Katrine selgitas mulle lühidalt, millest nad parasjagu rääkisid. Mind üllatas nende koolis kõige enam see, et neil on kohustuslik iga päev koolis kaasa kanda arvutit. Nende koolis tegutseb nõukogu, mis tegeleb kliimateemaliste küsimuste üle arutlemisega. See on vabatahtlik ja sinna kuuluvad asjast huvitatud õpilased ja õpetajad. Katrine rääkis, et nad on üsna algusfaasis kliima muutuseid puudutavates küsimustes ja nende tegutsemine kogub aina suuremat hoogu. Seni tehtud asjadest jäi mulle meelde, et neil on koolil päikesepaneelid ning neil on õuesõppeklass. Nagu mainisin, on koolisööklas suures ulatuses mahetoitu, õpilastele on tehtud kampaaniaid, kuidas taaskasutada, kuidas vähem toitu raisata ning on õpetatud lihtsaid nippe, kuidas olla kliimasõbralikum.
Mulle meeldis Roskildes väga. Kõige rohkem meeldisid mulle õhtused jutustamised peale õhtusööki koos Katrine ja tema perega. Me rääkisime nii Eestist kui Taanist ja Katrine perel tekkis huvi Eestit külastada, mille üle on mu siiralt hea meel. Mulle meeldis väga mu võõrustaja kodu: see asus künka peal ning elutoa aknast oli meri hästi näha. Maja oli vintage-stiilis ja see oli kuulunud kunagi ühele kunstnikule, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Vaba aega sai sisustatud nii lauamängude, filmi vaatamise, linnas jalutuskäikude kui ka ostlemisega kohalikus kaubakeskuses. Viimasel Roskildes veedetud õhtupoolikul läksime koos Katrine, Rolandi ja tema võõrustaja Mathilde ning indoneeslase Aldi ja tema võõrustaja Annega Roskilde vaba aja veetmise keskusesse. Mängisime seal Unot, sõime taani saiakesi ja jõime kohvi. Kultuurilise poole pealt rääkides sain proovida taanlaste lemmik jõulumagustoitu - riisipudingut, mis on hoopis erinev sellest, mida Eestis söönud olen. Projektikohtumise viimasel õhtul oli lahkumisõhtusöök, kus olid võõrustajad ja võõrustatavad koos. 17. novembri hommikul sõitsime tagasi Kopenhaagenisse ja külastasime Kronborgi lossi. Õhtul tegime veel viimased suveniiriostud ja valmistusime järgmise päeva kojulennuks. Öeldakse küll, et kodus on kõige parem, kuid juba Roskildest lahkudes tundsin, et ei taha veel koju minna. Sain väga palju uusi kogemusi ja teadmisi ning mul on hea meel, et sain võimaluse enda kooli esindada. Olen ülimalt õnnelik selle võimaluse üle, sest lisaks harivale poolele sain ka uusi sõpru. Sandra Vaikla 11. humanitaar- ja majandusklassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse liige
0 Comments
Mõnda aega tagasi käis Valga Gümnaasiumi õpilasesindus fotostuudios, et pildistada sallivuspäevaks, 16. novembriks üles mõned selleteemalised fotod ning teha koolis fotonäitus. Seda sooviga tuua välja meie koolinoorte erinevused ning pöörata rõhku noorte isiksustele ning neid iseloomustavatele detailidele. Iga pildi juurde oli lisatud ka foto iseloomustav lause, et pildi mõte paremini näituse vaatajateni jõuaks. Brigitta Rimm (Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse president):
Mulle väga meeldis see koosviibimine õpilasesindusega. Nii tore oli koos. Kõik naersid ja nii lõbus oli! Egle Kõvask Valga Gümnaasiumi huvijuht 6.-10. novembrini toimus Valga Gümnaasiumis õpilasvarjunädal, millest said osa võtta kõik Valgamaa 9. klasside õpilased, kes olid oma soovi avaldanud. Õpilasvarjuädala raames oli põhikoolilõpetajatel võimalus ühel päeval nädalas tutvuda Valga Gümnaasiumi õppetöö, koolipere ja võimalustega.
Meie kooli ja tegemiste vastu tundsid huvi Valga Põhikooli, Tsirguliina Keskkooli ja Keeni Põhikooli noored, kes tõid välja ka endapoolsed kommentaarid kogetud päevast. Genor Kasak: Jäin varjupäevaga väga rahule, väga huvitav oli vaadata, mida kümnendikud tunnis teevad. Mulle meeldis inimeseõpetuse tund, sest seal oli hea teema õppimiseks ning ma õppisin rohkem kui teistes tundides. Kahjuks sattusin sellisel päeval, kui oli vähe tunde. Harjumatu oli see, et tunni pikkus on 75 minutit. Meie koolis ei ole nii palju tööd ja õppimist ning Valga Gümnaasiumis on palju meeldivamad õpetajad, kellelt oli meeldiv õppida. Sandra Unt: Olles õpilasvari, sain tutvuda kooliga õpilase rollis. Võin väita, et tegu polnud just kõige kergema koolipäevaga, sest 75minutilised tunnid olid minu jaoks veidi harjumatud, kuid vaatamata sellele olid õppetunnid mitmekesised ja huvitavad. Samuti oli teistsugune minu kooliga võrreldes see, et Valgas Gümnaasiumis puudub koolikell. Tundides olles tutvusin ka õpetajatega, kes tundusid väga sõbralikud ja vastutulelikud olevat! Kooliatmosfäär on väga kodune ja tore, inimesed sõbralikud ja koolitunnid huvitavad. Jäin õpilasvarjupäevaga väga rahule. See on hea võimalus tutvuda kooliga ja saada selle kohta rohkem informatsiooni läbi õpilaste pilgu. Soovitan ja julgustan kõiki osa võtma, kui avaneb võimalus. Erki Toomemägi: Õpilasvarjuna sain olla justkui Valga Gümnaasiumi õppur. Koolitund kestis 75 minutit mis oli natukene harjumatu, sest tavaliselt olen harjunud ikka 45 minutit tunnis olema, aga see-eest olid tunnid huvitavad. Tundides oli meeldiv olla, sest klassis oli meeldiv õhkkond ja õpetajad olid väga toredad. Õpilasvarjupäev oli väga tore! Sellist võimalust soovitan kasutada kõigil, sest siis on üheksandas klassis lihtsam valida, kuhu kooli edasi õppima minna. Kristjan Šamarin: Koolipäev oli suhteliselt tore. Mulle meeldisid muusikalised võimalused, sealhulgas pillimängu võimalus. Meie kool ei ole nii kaasaegne. Märkasin aga, et tunni kord on minu koolis parem: meil ei jutustata omavahel nii palju ega tegeleta muude asjadega. Ning minu klassis ja koolis pole ka nii palju vene rahvusest õpilasi. Ralf Brait Lehepuu: Kool mulle meeldis. Oli palju kaasaegset tehnikat (Smart tahvlid, arvutid, 3D printer ja palju muud) ning välimuselt oli ka kena. Päeva valimisega läks natukene halvasti, sest ei uurinud eelnevalt nende tunniplaani ja sain kerge päeva (mitu vaba tundi ning ning need, mis toimusid, polnud ka seotud reaalainetega. Kõige rohkem meeldis mulle inimeseõpetuse tund, kus kirjutati esseed ning sain olla ühe laua taga koos oma "mentori" ja tema klassikaaslastega. Sain nendega suhelda ja küsida kooli kohta küsimusi. Kõik olid minu vastu sõbralikud ja tekkis tunne nagu oleksin päriselt nende klassivend. Üldiselt mulle päev meeldis ning see oleks kindlasti asi, mida sooviksin tulevikus veel teha. Heliisa Mets 10. reaal-, riigikaitse- ja siseturvalisuse klassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse meediajuht Linda Balodis 10. reaal-, riigikaitse- ja siseturvalisuse klassi õpilane Tambet Kuus 10. reaal-, riigikaitse- ja siseturvalisuse klassi õpilane Linda Heero 10. humantitaar- ja majandusklassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse liige Valga Gümnaasiumi kooliraadio peatoimetaja Steven Elvet 10. humanitaar- ja majandusklassi õpilane Juba teist aastat toimus meie koolis hingedepäevaeelne kontsert „Hingele pai“. Nagu ka eelmisel aastal, korraldasid kontserti meie kooli õpilased, kes said oma oskusi proovile panna ja ühtteist uutki õppida. Õhtu jooksul köitsid meeli mitmed muusikalised, tantsulised ja luulelised kavad. Kõiki neid esitlesid Valga Gümnaasiumi, Valga Põhikooli, Valga Muusikakooli, Kungla muusikalitrupi ning rahvatantsurühma Sikutajad noored. Ettevalmistused algasid juba septembri lõpuosas kontserdi mõtte reklaamimisega meie kooli õpilastele, kes usinasti esinejate leidmisel appi tulid ning seda kiiresti enda sõprade ja tuttavatega jagasid. Üllataval kombel saime esinejad kiiresti selgeks ning kontserdi kava mustandigi paika. Suhtlust ja kokkulepete sõlmimist hõlpsustas suurel määral esinejate ja juhendajate ning koolipoolse korraldusmeeskonna ühine Facebooki vestlus, kus kõik osapooled aktiivselt kaasa rääkisid, enda tehnilistest nõuetest, lavalistest ülesehitustest, koosoleku toimumisaegadest ja proovide aegadest teada andsid. Saime ettevalmistusmeeskonnaga umbes kolm-neli korda kokku, et esmalt rääkida üleüldistest tegemist vajavatest ülesannetest, et ühtteist juba ära teha ning viimaks, et anda lõplik lihv kontserdi täielikku õnnestumisse. Esmalt arutlesime selle üle, milline kontsert välja peaks nägema, just selles võtmes, et see kutsuks Valga linna ja ehk kaugemaidki inimesi noorte poolt pakutavat nautima. Teiseks pidime enda seas selgeks rääkima, kui palju aega ja vaeva oleme ise nõus selle nimel nägema. Kuna meeskond oli üpriski suur, teadsime juba alguses, et võrreldes eelmise aastaga tuleb selle aasta kontsert veelgi parem. Seda näitas juba parem ülesannete jaotamine ja huumorimeel: kõigil oli midagi teha, ei tekkinud momenti, et üks rabeleb end hulluks ning osati koostegemist hinnata. Olime omavahel ära jaganud, kes aitab esinejaid otsida ja nendega suhelda, kes abistab suupistete menüü kokkupanekuga, kes nende valmistamisega, kes teeb heade mõtete korvi mõtteterasid, kes teeb heli ja valgust, kes valmistab aula ette, kes tegeleb õueküünaldega, kes on õhtujuhid ja teevad endale tekstid, kes võtab ühendust fotograafiga, kes tegeleb tänamisega jne. Leian, et ühised ülesanded olid just kõige meeldivamad, kuna nende käigus õppisime paremini oma koolikaaslaseid tundma ja saime lõbusalt aega veedetud. Hea on tõdeda, et ükski ülesanne ei käinud üle jõu, kuid õpimomente või avastusi enda kohta sai ikka teha. Kokkuvõtvalt saime ülesannetega ühiselt hakkama ning ind uue sündmuse korraldamiseks on olemas. Rääkides nüüd kontserdi päevast, 31. oktoobri õhtust, siis korraldusmeeskonnana olime juba varem kohal, et saalile viimane lihv anda. Tõime laudadele eelnevalt meeskonnaga valmistatud suupisted, kus olid abiks ka kooli töötajad. Kuna mõned meie korraldustiimi liikmed olid ka esinejad, sealhulgas mina, olin enne lavale minekut väga närvis. Küll aga lavale jõudes eelnev hirm kadus, kuna kõik oli kuidagi kodune ja tuttav. Rahvas oli heas tujus, esinejad võeti äärmiselt hästi vastu. Mõni esineja tundis end isegi nii vabalt, et viperuse korral viskas hoopis nalja, mis oli positiivne, sest tal oli taskust võtta kogemus, kuidas tühi ja vaikne ooteaeg rahvale põnevamaks teha. Minu üllatuseks oli kontserdil nii palju noori, mis lõi kontserdile veelgi enam hubasust. Oli näha, et nooredki nautisid kontserti ja seltskonda. See näitab ka seda, et olenemata kontserdi teemast suutsime kohale tuua igas vanuses inimesi, mis on meie meeskonna poolt suurepärane töö, sest mitte kusagil polnud üleval kontserdi kava, mille põhjal oleks keegi saanud eelarvamusi luua ja tulemata jätta. On nii hea tunne, et sain osa selle kontserdi korraldamisest. Õppisin, kuidas kontserdi korraldamine välja näeb, millele rõhku panema ja millega arvestama peab. Kogesin, et see polegi nii lihtne kui arvasin. Olenemata sellest, et see nõudis aega ja vaeva, nautisin iga ülesande tegemist oma koolikaaslastega. See, et ma ise kontserdi korraldamisse panustasin, pani mind seda kontserti veel rohkem nautima. Tean, et muidu poleks ma seda selliselt võtnud. Aula väljanägemine (värviline valgustus, tulukesed, hämarus), esinejad – kõik see oli nii terviklik. Kindlasti saab alati paremini, aga ma ei eksi, kui ütlen, et kõik andsid endast parima, nautisid kontserdi korraldamist ja kontserti ennast. KOMMENTAAR Janar Keit Jaakson (Valga Gümnaasiumi 12. h, m, rk klassi õpilane, korraldusmeeskonna liige, esineja): Väga vahva kontsert oli. Mulle meeldis mõte kõigi esituste taga. Olin väga liigutatud, kuna tähistasime ühtlasi ka hingedepäeva. Ja see üritus oli ikkagi noorte tehtud. Usun, et paljud korraldajad ja sealhulgas ka esinejad õppisid midagi uut. Muidugi juhtus ka paar apsakat, aga see pole midagi, vigadest õpitaksegi. Kertu Ilves 12. humanitaar-, majandus- ja riigikaitse klassi õpilane Enne vaheajale minekut toimus meie kooli õpilasesindusele "Leadership game", eesti keeles on tegu juhtimisteemalise mänguga. Mängu viis läbi Reili Tuulmets ja temaga oli veel kaasas Eliise Tiidussalu. Mäng oli suunatud juhtimisest ja meeskonnatöö kvaliteetsemast toimimisest huvitatud noortele. Kuna meie koolis tegutseb aktiivselt õpilasesindus ning puutub kokku ka õpilasesinduse kui meeskonna juhtimise ja meeskonnatööga, pakkus huvijuht seda esimesena meile. Pakkumine tuli küll ootamatult, üpris hilja õhtul ning ainult mõned päevad enne mängimist, kuid seda seepärast, et saaksime mitu asja omavahel siduda (karjääripäeva esineja ning esineja enda tolle päeva tööülesanne) ja võimalusi maksimaalselt kasutada. See tähendas kiiret reageerimist, aga saime sellega järgmise päeva lõunaks edukalt hakkama ning õpilasesinduse 12 liikmest ei saanud osa võtta ainult kaks. Mängu teeb eriliseks tema ainulaadsus. Saime teada, et Baltikumis leidub seda vähe, ka juhendaja, kes meile seda mängu läbi viis, käis sellel järel Ameerikas. Ja see noorte/teismeliste variant on Eestis ainukene. Samuti tõi ta välja selle, et suured ettevõtted maksavad selle mängu mängimise, n-ö koolituse saamise eest väga suuri summasid. Uhke tunne ja uudishimu olid tekkinud selle info põhjal, mis meile edastati. Ootasin mängu juba huviga. Kuigi selle lauamängu mängimine jäi üpris reede pärastlõunasse, olid kõik lubajad siiski kohal. Mäng kestis kokku kaks tundi. Juba esimestel minutitel sain aru, et mängu läbiviijad on väga toredad. Reili rääkis algselt mängust üldiselt, et kuidas saab just tema seda mängu läbi viia, mis on mängu kasu mängijale ja lühidalt ka mängu autorist John Maxwellist. Sissejuhatav jutt tekitas minus palju huvi ning õhtul koju jõudes uurisin lähemalt, kes see mees siis ikkagi on. Palju positiivsust süstis minusse see, et mängu läbiviija Reili oli eelmisel õhtul meie jaoks reeglid ja juhised inglise keelest eesti keelde tõlkinud. Laud, mille taga istusime ning mängu algust ootasime, oli läbiviijate poolt ette valmistatu. Meie ette olid jagatud kaardid, täring, pastakad ja märkmepaberid, mängujuhi ees asetses ka liivakell. Kõik see tekitas põnevust! Nüüd aga põnevuse ja kujutlusvõime loomiseks räägin veidi mängu käigust. Mäng algas täringu veeretamisega, mis näitas ära, millist värvi kaart sulle osutub. Kaardi värv määras ära, millist tüüpi ülesanne sulle tuleb: kas vastata individuaalselt küsimusele, kas vastab terve grupp, kas tuleb hoopis grupis arutleda millegi üle, lahendada mõni situatsioon, midagi paberile märkida või kellegi öeldut kaardiga tunnustada ning lisada põhjendus, miks seda tehti. Juba mängu alguses ootasin, et keegi veeretaks täringul roosa värvi, mida mängu lõpus tegi meie huvijuht, olles enne just öelnud, et tema suudab roosa veeretada. Mängimise ajal oli väga hea õhkkond ning kõik olid väga jutukad. Mulle meeldis mängu juures, et kõigil oli võimalus rääkida enda eest ning põhjendada enda arvamust, keegi ei saanud kedagi segada. Olles kursis sellega, kui vaiksed ja tagasihoidlikud on meie kooli õpilasesinduse liiked, olin tol päeval väga üllatunud. Positiivselt üllatunud ja väga õnnelik, just seetõttu, et kõik võtsid väga aktiivselt sõna ja põhjendati detailsemalt lahti oma seisukohti. Mängu ajal saime käsitletud palju erinevaid ja huvitavaid teemasid. Peamistena kerkisid esile meeskonnatöö, suhtlemis-, põhjendamis- ja tagasisidestamisoskus, tunnustamine, enda isikuomadused (tugevused ja nõrkused meeskonnas) ning sotsiaalmeedia mõju (mida ja kuidas avaldame, kas üldse on vaja sotsiaalmeedias end reklaamida ning kuidas enda jaoks infot tõlgendame). Tõsiselt huvitav oli kuulata kõigi liikmete erinevaid arvamusi. Sain aru, et inimesed on erinevaid asju emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt kogenud ning ollakse erineva mõttemaailmaga. Ja just see vastastikune info vahetamine ning teiste läbielamiste kuulmine tekitavad äratundmise endas ja annavad meeskonndatunde loomisele ja ühtehoidmise suurendamisele palju juurde. Mängualaua taga möödus päev väga kiirelt. Jõudsime läbi töötada kõigest mõningad kaardid (kurb oli näha, et lauale jäi veel nii palju põnevaid küsimusi ja tegevusi), kuna kõik sattusid nii hoogu oma seisukoha selgitamisega, kuid sellegipoolest oli see tegevus enne vaheajale minekut sobivuselt ideaalne! Olen ülimalt õnnelik, et meie õpilasesindusele selline võimalus anti. Aitäh läbiviijatele ning koolile, et nii kiiresti leiti võimalus selle mängu proovimiseks õppetöö ajast. KOMMENTAAR Egle Kõvask (Valga Gümnaasiumi huvijuht): Minu jaoks oli see mäng väga positiivne. Kindlasti oli see vastuvõetavam juba seetõttu, et mulle meeldib endasse vaadata ja end analüüsida, mida selle lauamängu põhjal sai palju teha. Samuti olen ma meeskonnatöötaja, kelle jaoks on olulisel kohal inimestevahelised suhted, võrdne eneseteostuse võimalus, töörõõm ja heaolutunne ning kuna ma olen noorteorganisatsiooni töös kogenud juhi rolli, tunnen ka juhtimise vastu huvi. Antud mäng andis palju võimalusi analüüsida ennast (miks me üht- või teistmoodi küsimustele vastame, mis tegelikkuses meie vastuse taga on, mida see meie kohta näitab jne) ning enda rolli meeskonnas (kui oluline on kollektiivis päriselt üksteist tunda, end teistele avada, üksteist kuulata, olla aus ja jagada teistega seda emotsiooni, mida üks või teine tegu või meeskonna liige meis tekitab, teada üksteise tugevusi, nõrkusi, huvisid, üksteist teotada ja aidata leida igas isiksuses tema sisemine motivaator ning viis selle kasutamiseks tema igapäevatöös jne). Jällegi selgus tõsiasi, et meeskonnatöös on kõige aluseks suhtlemine. Suur roll on ka lugupidavusel, usaldusel, paindlikkusel ja tunnustamisel. Ja kõige selle olemasolu loobki turvalise keskkonna, atmosfääri, kus üksteist mõistetakse ning kus kõigil on soov ühtselt panustada. Usun, et õpilasesindusele oli see mäng heaks kogemuseks ja tõukeks, et edasi veel ühtsemalt toimetada. Julgen soovitada! Brigitta Rimm 12. reaalklassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse president Egle Kõvask Valga Gümnaasiumi huvijuht Kõik sai alguse 2016. aasta karjäärimessil “Lingid tulevikku”, mis toimus Paide Kultuurikeskuses. Tutvusin seal erinevate koolidega ja mind kutsuti mängima ühte VeniVidiVici õpilasvahetuse mängu. Auhinnaks oli tasuta õpilasvahetus. Nii sealt see kõik alguse saigi. Ütlen ausalt, et ma ei teadnud varem VeniVidiVici õpilasvahetusest mitte midagi. Umbes kaks aastat tagasi mõlkusid mul mõtted, et võiks kuhugi vahetusõpilaseks minna, kuid sel hetkel see sinna paika jäigi. Kui selgus, et olen võitnud tasuta õpilasvahetuse, siis hüppasin rõõmust lakke, sest ma ei suutnud uskuda, et see võitja olen mina. Olen Järvamaa neiu, käin Paide Ühisgümnaasiumi 12. klassis. Minu kool asub Eestimaa südames. Valisin õpilasvahetuse perioodiks 08.10-13.10 võib olla sellepärast, et varsti on tulemas vaheaeg ning koolitöid pole nii palju. Kui olin noorem, käisin ma perega põhimõtteliselt terve Eestimaa läbi, kuid ainuke koht, kus ma käinud polnud, oli Valga. See saigi otsustavaks – otsustasin Valga Gümnaasiumi kasuks. Soovisin õpilasvahetuses ka seepärast osaleda, sest tahtsin midagi uut ja huvitavat proovida, minna oma kodukohast. Kui ma Valka kohale jõudsin, majutati mind Valgamaa Kutseõppekeskuse ühiselamusse. Elasin üksinda toas ning seal oli üsna igav, polnud kellegagi rääkida. Mõne hetke pärast leidsin õnneks ühe toreda tüdruku ühiselamust, kellega sai esimesi muljeid jagada. Tegelikult mu mõtted olid üldiselt ainult selle ümber, kuhu ma sattunud olen ja mis edasi saab… Esimesel koolipäeval Valga Gümnaasiumis tutvustas enne tundide algust mulle kooli Valga Gümnaasiumi õppejuht Triinu Ugur ja ringkäigu ajal lisas, et pole vaja muretseda. Järgmiseks hetkeks oli mu kooli giidiks 11. klassi õpilane Helena Aavistu, kes on ka ise mitmeid kordi osalenud õpilasvahetuses. Sain temaga kohe jutule ja meie jutuajamise käigus mainis ta, kui hea on temal selle üle, et mina kui vahetusõpilane otsustasin oma kodukohast ikkagi suhteliselt kaugele minna. Koolis ringkäiku tehes nägin ma ka ilusat kooli maketti. See on väikselt sama ilus nagu elusuuruses! Minu uueks klassijuhataks sai 7. oktoobril Pärnus Aasta Klassijuhataja tiitliga pärjatud õpetaja Hille-Made Varul, kes on ühtlasi ka minu matemaatikaõpetaja. Võib olla minu jaoks oli harjumatu see, et kui minu koolis on üks tund 45 minutit, siis Valgas kestis tund 75 minutit. Kestvus oli küll erinev, kuid Valga tunnid olid sisukad ning mõnusad, ehk isegi mõnusamad kui minu kodukoolis. Ütlen ausalt – see oli elu kõige lahedam ja lõbusam kogemus! Ma nautisin vahetuskoolis kõiki tunde, minuteid ja sekundeidki. Kõige armsam oli see, kui esimesel päeval Valga Gümnaasiumis tegi 12. reaalklass, kus minagi siis vahetusõpilasena õppisin, oma klassijuhatajale Aasta klassijuhataja tiitli puhul üllatuse. See oli väga armas! Kindlasti jääb mulle meelde imeilus Valgamaa loodus ja kaunis gümnaasium. Mul on meeletult hea meel, et mul olid väga mõnusad, toredad ja väga toetavad klassikaaslased. Vahel meenutasid mulle minu uued klassikaaslased minu klassikaaslasi Paidest. Mul oli suur rõõm nendega nädal aega koos õppida! Hakkan neist puudust tundma! Samuti olid õpetajad toredad ja abivalmid. Valga Gümnaasiumis kujunesid minu lemmikõpetajateks füüsikat ja bioloogiat õpetavad õpetajad. Nad suutsid oma ained huvitavaks ja arusaadavaks muuta. Soovitan õpilasvahetuses osaleda, see ei pea alati olema minek välismaale, ka Eestis on väga palju mõnusaid koole, kes võtavad vastu vahetusõpilasi. Kui Sul on huvi, proovi, sa ei kahetse seda, sest need kogemused on väärtuslikud! Mina Valga Gümnaasiumisse vahetusõpilasena minekut ei kahetse, pigem oli see uute ja huvitavate seikluste saamine. Mul on nüüd isegi üsna kahju, et ma seal ei õpi. Õpilasvahetuse suurteks plussideks on see, et leitakse uusi sõpru ja tuttavaid terveks eluks. Soovitan soojalt õpilasvahetust kõikidele 7.-12. klasside õpilastele, kes tahavad seiklusi ja uusi ning huvitavaid kogemusi! Aitäh väga ägeda elamuse eest! Piret Ranne Paide Ühisgümnaasiumi 12. klassi õpilane vahetusõpilane Valga Gümnaasiumis Mõnda aega tagasi, täpsemalt 9.-13. oktoobrini oli meil au võõrutada õpilasvahetusprogrammi VeniVidiVici kaudu Valga Gümnaasiumisse vahetusõpilaseks tulnud Paide Ühisgümnaasiumi neiut Piret Rannet. Täna hommikul võttis Piret minu, Valga Gümnaasiumi huvijuhiga ühendust, andes teada, et oma siin veedetud nädala viimasel päeval kirjutas ta meie koolist luuletuse, mida kohe teiega jagan. Hoidke blogil aga silm peal, sest varsti-varsti avalikustab Piret siin ka pikema kokkuvõtte vahetusõpilaseks olemisest meie koolis. Valga Gümnaasiumis oli tore Algus siis tundmatu ning uus Leidsin siit ka sõpru häid Gümnaasium on teil tõesti mõnus Armas oli näha teie kooli ühtsust Gümnaasium teil ka üsna kena Üsna äge Miskipärast nädal nii ruttu läks, õnneks Nägin kooli, nägin linna Aeg mul oli koju minna Aeg läks ruttu, tagasi tahan Seiklusi ja naerukilde mäletama jään Iga päev mõlgub üks mõte te lahedast koolist Unistused teoks mul said Ma ütlen teile SUUR AITÄH! laheda elamuse eest Egle Kõvask Valga Gümnaasiumi huvijuht |
|