Uus õppeaasta on veidi üle kuu kestnud ning algus on hästi läinud. Kagu-Eesti riigigümnaasiumide (Valga, Võru, Põlva Gümnaasiumid) õpilasesindustelegi on hoog antud koostöökohtumise näol, millest said igast õpilasesindusest osa võtta neli noort ja huvijuht. Päev algas ootusärevalt, sest esimesel ja viimasel kohtumisel, mis eelmisel õppeaastal Pühajärvel kahepäevase koosviibimisena toimus, jättis kogu olemine ja inimesed positiivse ja meeldiva mulje. Täna, mil toimus kohtumine uute õpilasesinduste koosseisudega, oli taaskord hea äratundmisrõõm. See positiivne emotsioon ja teadmine, et neil noortel siin laua taga on hulk häid mõtteid, mida üheskoos ellu viima hakata. Eks meie ideedelendu soodustas kindlasti ka vaba õhkkond - eelmisel korral puhkemaja, sel korral Otepää Avatud Noortekeskus. Kõik sellised meeskondlikud tegevused ja väljasõidud on head ja vaheldust pakkuvad. Ka sel korral läks koosviibimine väga hästi: sündisid uued ideed nii meie koolielu kui ka omavaheliste suhete parendamiseks. Koosolekult saime motivatsiooni ja hoogu juurde selleks, et aidata ja korda saata midagi head enda kooli heaks. Olles ühised mõttetalgud peetud ning need huvijuhtidele ette kandnud, oligi aeg kõhtu toita. Suundusime edasi Ugandi Restosse. Toit oli ülimaitsev ning seltskond ülisõbralik. Söögilauas sai veel räägitud õpilasesinduste erinevustest ning ideedest. Kui nüüd meie õpilasesindusele mõelda, siis mulle meeldib, et meie kooli õpilasesinduses on üsna aktiivsed liikmed, kes tahavad ja ka saadavad ühtteist korda. Ka koosolekutel võtavad kõik sõna, jagatakse rõõme, kuulatakse üksteise muresid ja proovitakse neile lahendusi leida. Olen, ja usun, et ei valeta, kui ka teiste eest ütlen, et oleme väga uhked oma kooli juhtkonna üle, kes meid alati aitab ja toetab. Samuti teeb meele rõõmsaks meie kõige suurem mentor, huvijuht, kes toob päikese välja iga pilve tagant. Usun, et kolme kooli omavahelised suhted on tõusuteel ning loodame varsti korda saata ühiseid ettevõtmisi. Hindan väga selliseid koosviibimisi, et saada aimu, kuidas teevad tööd teised koolid ja õpilasesindused ning mida peaksime meie rohkem väärtustama ja mida saaksime veel paremini teha. Samuti on see hea vaheldus rutiinsele õppetööle ning motivatsiooniks ja preemiaks õpilasesinduses olemisele.
Oleme tänulikud meile loodud võimaluste eest ning anname endast parima õpilasesinduse aktiivsena hoidmisel ja koolielu paremaks muutmisel! Brigitta Rimm 12. reaalklassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse president
1 Comment
Mõnda aega tagasi võttis meie kooli võistkond osa Elva Gümnaasiumi korraldatud maastikuteatevõistlusest "Tornist torni". Tagasivaade võistlusele videoklipina on nüüdseks valmis saanud. Brigitta Rimm 12. reaalklassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse president Sellel teisipäeval käis meie klass Kagu-Eestis Meenikunno rabas matkal. Sattusime sinna tänu eelmisel õppeaastal korraldatud metsaviktoriini võidule, mille auhinnaks oli ühe RMK reisi rahaline toetamine. Meie viktoriinist osavõtmist juhtis innukalt õpetaja Jaan Uudelt, kellele me selle võidu võlgneme, nii et sügav kummardus temale. Kuidas meie pisike reis läks ning mis oli kõige põnevam sündmus, seda saate kohe teada. Hommikul bussiga teele asudes oli juba aknast avanev vaade nii kaunis, et minu pärast oleksime võinud sinna jäädagi. Ilm oli samuti soosiv: varajane päike paistis eredalt ning pilved polnud eriti kurjakuulutavad. Keset sõitu ilmus äkki meie punapäine klassijuhataja minu eesistmele ning küsis, ega ma meie ekskursioonist kooli blogisse ei sooviks kirjutada. Otse loomulikult vastasin jah ning seadsin juba oma kirjanikumeele valmis, et võimalikult poeetilisi väljendeid ning kauneid kirjeldusi peas leiutama hakata. Raba äärele jõudes oli vaade tõesti rabav: kõrgete mändide tüved muutsid oma värvi ning hele päike säras nende peale, moodustades taustal paistva tumeda taevaga tugeva kontrasti. Bussist välja astudes arvasin korraks, et sajab, kuid tegelikult raputas tuul puudelt kergeid okkaid maha. Päikeseketta käes särades moodustasid need kauni stseeni. Kohe esimeste sammudega sai selgeks, kas olid endale piisavalt mugavad jalanõud pannud või mitte. Meie giidiks oli hästi tore noor naisterahvas, kelle juhatusel asusime matkaraja alguse poole teele. Enne rabasse minekut sai igaüks kõrgele vaatetorni ronida ning avanevat pilti imetleda. Fotode tegemise jätsin rahulikult klassikaaslaste ning huvijuhi hooleks, et ise kõike võimalikult palju nautida. Vaatetorn oli ka tore proovikivi julguse testimiseks, eriti veel kõrgusekartjatele, kuid saime hakkama. Kui olime tagasi alla roninud, koguti kõik seltsilised kobarasse ning korrati tähtsaimad reeglid üle: kõik, mida rabasse tood, viid ka tagasi ning laudteelt samblale ei astu. Märkasin selle aja jooksul, et kahe puu vahele oli üks puidust nõiamoori kuju riputatud, kuid sellest räägin hiljem lähemalt. Seejärel tutvustati ka veidi raba ajalugu ning siis asusimegi teele. Laudteed olid päris libedad ning erineva laiusega, mistõttu esimestel minutitel jälgisime rohkem oma jalgealust kui loodust. Mõtlesin vahepeal, et ei tea, kui hull ikka oleks kogemata teest mööda soopinnale astuda. See uudishimu kustutati päris kiiresti: esimese peatuse ajal astus giid kõrvale, et meiega rääkida, ning tema jalalabad vajusid üleni vee alla. Peatuste ajal rivistati kõik kui üks mees üles ning iga kord õpiti midagi uut. Esimesel pausil saime teada, et raba kõige tähtsam taim on turbasammal. Küsiti siis, miks on meie ees erinevat värvi sammalt. Muidugi hakati pakkuma otsekohe erinevaid teooriaid temperatuurist ning niiskusest, kuid selgus, et vastus on päris lihtne: need on lihtsalt erinevad liigid. Tõend, et oleme liiga palju õppinud, kuna olime selles küsimuses esimesest klassist lollimad. Teisel peatusel jutustati, kust see raba on oma nime saanud: kunagi elas seal üks eraklik mees nimega Meeni ning vanas eesti keeles tähendas kund kodu, mis muutuski rahvasuus Meenikunnoks. Ühesõnaga tuli nimi tänu ühele soos elavale antisotsiaalsele inimesele, nagu üks mu klassiõde ütles (credits go to Marion). Rabas jalutades tuli meile ka kaks teist rühma vastu ning siis sain taas kasuliku õppetunni: tuleb palvetada, et vastutulijad oleksid noored ning pisikesed, siis on kitsastel laudteedel nendest kergem mööduda. Järgmise asjana saime kõik jõhvikaid süüa, nii et otsekohe leidsid kummikutega kaaslased endale rakenduse. Saime ka teada, kust jõhvikate nimi on tulnud: jõhvikamarjal ei pane esialgu taime tähelegi, see kipub olema nähtamatu nagu jõhv. Valmistasime ka oma geograafiaalaste teadmistega giidile pisikese pettumuse, kuna kes ikka mäletab 7. klassist, mis on soo erinevad tekkejärgud. Seega kordasime ka ammuunustatud loodusalaseid teadmisi. Neid kõiki ma siia kirjutama ei hakka, see jäägu geograafiaõpetaja hooleks. Mainin ka ära, et marjaarmastajana oli mu pilgul edaspidi justkui jõhvikafilter peal: alguses ei leidnud neid üles, pärast ainult neid nägingi. Neljas peatus oli vast üks kõige huvitavamaid: saime kõik rabavett maitsta. Nägi küll veidi kahtlane välja, kuna selles hulpisid paar lehte ning mõned mustad kübemed, kuid igaüks võttis vapralt lonksu. Maitset kirjeldati samuti erinevalt: mõne arvates oli hea, maitses nagu kaevuvesi või oli isegi pudeliveest parem, teistele tundus mingit kopitanud asja meenutavat ning kolmandad iseloomustasid raba- või metsamaiguga. Selleks ajaks olime juba üsna soo keskele jõudnud, kus lähedal asub pisike järv, mille ääres saab istuda ning puhata. Matemaatikahuvilised võivad proovida välja arvutada tempokiirenduse, kui näljased üheteistkümnendikud kuulsid sõna ’’söök’’. Hämmastaval kombel polnudki tee enam nii libe. Istusime siis kõik maha ning hakkasime pugima, kes puuvilja, saiakest, šokolaadi- või müslibatooni või suitsutatud ribisid. Järve ääres juhtuski vast kõige põnevam hetk meie päeva jooksul. Ma ei pannudki tähele, kuidas see täpselt juhtus, kuid keegi vist mainis järve ujuma minemist. Enamus võttis seda muidugi naljana, kuid ühel noormehel läksid silmad põlema ja järgmisel hetkel ta juba kooriski end porgandpaljaks ning hüppas plartsatusega vette. Tuletan lihtsalt meelde, et on oktoobrikuu ning väljas võis olla umbes 10 kraadi sooja, võib-olla isegi vähem. Kes ei usu, sellele saab kärme reaktsiooniga klassivendade videot näidata. Kindlasti läheb klassijuhataja meiega tulevikus veel ekskursioonidele, teeme need ju nii põnevaks. Keda huvitab, siis selle hulljulge poisi nimi oli Virgo, võite kooli ajalukku kirja panna. Õnneks teda järvest välja õngitsema ei pidanud, suutis ise kuivale maale saada. Õpetaja siis kosutas teda sooja teega ning eks pisike aplaus mõjus samuti virgutavalt. Saime ka teada, et selles järves ei elutse ühtegi kala. Saan täitsa aru, ega klassivendki soovinud seal üle paari minuti olla. Nali, tegelikult pole lihtsalt see teiste veekogudega ühendatud ning kaladel pole võimalik sinna pääseda. Forelliistandust on võimalik sinna rajada, selle plaani pidasime juba maha. Järgmisel peatusel anti nuusutada sookailu, peale sissehingamist öeldi, et näete, see paneb pea valutama. Giid õpetas ka, et huulhein on oma nime saanud selle järgi, et vanasti kasutasid karjased seda hügieenilise huulepulgana, kui huuled kuiva ning tuulise ilmaga katki läksid. Eelviimasel peatusel kuulasime erinevaid loomahääli diktofonilt ning pidime ära arvama, kes sellest heli teeb. Selgus, et hädaohus jänes röögib nagu inimene ning soos elutsevad konnad, kes rühmas sõna otseses mõttes mulisevad. Peale seda oligi meie kolmekilomeetrine retk läbi ning viimane peatus oli juba tagasi metsas, kus pidime jagama oma teadmisi.
Nüüd ka kontrollküsimus, millega saan teada, kes seda blogi postitust lugesid: miks oli matkaraja alguses puidust nõiakuju? Selgus, et see kujutas hoopis metsahaldjat, kes valvab ning kaitseb raba ja metsa. Kui efektiivselt ta oma ülesandega toime tuleb, jätan teie enda otsustada, arvestades, et valvuril endal on paar hammast sisse löödud ning luud alt ära varastatud. Seda, mis bussis tagasiteel toimus, peate kellegi teise käest küsima, kuna mina magasin siis sügavalt. Jumal tänatud, muidu olekski liiga pikk postitus tulnud, onju. Kokkuvõtteks võin öelda, et meie klassi retk Meenikunno rabasse oli väga põnev ning õpetlik. Mulle meeldis see väga ning julgen väita, et paljudele minu klassikaaslastele samuti. Käige kindlasti sügisel metsas ning rabas, kuna seal on väga ilus. Tänan ka meie giidi tõesti huvipakkuva ning hariva ekskursiooni eest. Julgustan ka teisi nõustuma, kui mõni õpetaja äkki juurde hüppab ning pakub võimalust korraks kirjanikuks hakata. Tänu sellele olin soos palju tähelepanelikum, kuna endast peab ju targa mulje jätma, kõike ei saa hiljem Google’ist või Vikipeediast järele vaadata. Karoliina Männiste 11. reaal ja siseturvalisuse klassi õpilane Jagan teiega emotsioone, mille osaks õpetajate päeval Valga Gümnaasiumi "õpilasena" sain. Kokkuvõtvalt ja etteruttavalt ütlen, et oli äraütlemata tore päev. Eks õpetajatena olime kõik esialgu uudishimulikud, mis meist sel päeval saama hakkab. Kõik käis veidi saladuslikult ning kui abiturientidele, kes seda korraldasid, küsimusi esitasime, tuli ikka ja jälle vastuseks "eks siis näete, see on üllatus". Ei läinudki kaua aega mööda, mil esimese info saime. Kes ja kelle rolli täidab. Õpetajate päeva riietus: tänapäeva õpilase või enda kooliaja mood. Esimesed ülesanded: selgitada meie seast välja kooli lippurid, võtta teadmiseks, et peame kooliraadiost muusikat laskma ning aktusel ka helipuldis heli tegema. Ja viimaseks hoiatus, et peame aktusel esinema. Päev algas meil kell 7.45. Uudishimu oli päeva alguse märksõna. Seda selles mõttes, et kuna pidime kooli tulema õpilasele omases riietuses, kulusid esimesed minutid kaaslaste uurimiseks. Kellel oli ruuduline seelik, kellel kikilips, traksid ja kukupai soeng või juuksed patsis ja kellel sandaalid ja värvilised sokid. Avastamisrõõmu kui palju. Enne tunni algust pidime kogunema aulasse, kus direktor andis ameti 12. klassi direktorile üle. Pärast ametite üleandmist oligi aeg oma esimesse tundi suunduda. Ootasime aulas rahulikult tunni algust, mis mõned minutid niigi hilines. Järgmisel hetkel pandi muusika mängima ja kui esmapilgul tundus, et see on hubasuse ja emotsiooni loomiseks, siis eksisime. Muusika oli sissejuhatus meie esimesse tundi - zumbasse. Kõik tundus vastuvõetav hetkeni, mil zumba treener meie, õpetajate ette asus ning kohe hoogsalt end liigutama hakkas, ilma et midagi rahulikult ette näidanud oleks. Pole me ju hommikul kell 8 harjunud nii aktiivsed olema, et kohe hüpata ja karata nii, et higimull otsaees, olles sealjuures veel trenni tegemiseks ebasobilikes riietes. Aga nagu meile öeldi, siis õpilased on kuulekad, ei räägi vastu, vaid teevad kaasa. Ja kuna koolipäev oli vaid kolme ainetunni pikkune, tuli kõigest maksimum võtta. Korras. Pidime sellega leppima. Ja pealegi selgus tõsiasi, et zumbas ei näidatagi samme ette ega õpita neid ükshaaval ära nagu kava, vaid jälgitakse liigutusi ja tehakse järele nii nagu tuleb. Oli üsna humoorikas start päevale. Algul läks suurem osa ajast lihtsalt naermisele, sest kuidagi harjumatu oli kooli töötajana kolleegide ja õpilaste ees selliseid liigutusi teha. Tantsukavasid, mille järgi end soojaks võimlesime, oli üsna erinevaid. Alguskavad olid aga äraõppimiseks ja esinemiseks igatipidi kõhklusi tekitavad. Imestust ikka jagus. Küll aga on tagantjärele mõeldes zumba esimene, mis meelde tuleb ja rõõmsa emotsiooni kaasa toob. Kuna zumbas sai suurem osa energiast endast välja lastud, oli teine tund täpselt õigel kohal. Nimelt ootas meid ees kokkamine, kus pärastise pidulaua jaoks ühtteist valmis tegime. Kuna meile, õpetajatele oli söögi valmistamise osas antud vabad käed, nii vabad, et pool tundi polnud isegi aineõpetajat, otsustasime ise pihta hakata ja teha lavaširulle ning kass Arturi kooki. Mõeldud ja sai üheskoos äragi tehtud. Kolmanda tunnina ootas meid ees eesti keel, mille lahendus mulle meeldis. Seda seepärast, et see oli üsna mänguline ja palju vahelduvaid tegevusi, küll aga igapäevaselt toimuva ainetunni jaoks liiga kirju. Meile aga pakkus see jällegi põnevust. Näiteks pidime tunnis tiimitööd tegema ja ära arvama erinevate filmide pealkirju, mõistatama vanasõnu ning läbi hammustama üksteise kohta käivaid tõetruusid fakte ning veel jõudsime ette mängida erinevaid tegevusi, mida vastasvõistkonnad üksteisele kirja olid pannud ja ka ühe meeskondade vahelise võistluse, kus pidime töökinnastega nätsupakist nätse üksteise järel välja võtma. Ja eks ikka õpilasele kohaselt vaidlesime ka õpetajatega ega kuulanud alati sõna. Kui tunnid läbi, oli veel aktus jäänud. Saime aulas kõige eesmised istekohad ja jälgisime kogu mängu lihtsalt kõrvalt. Õpetajad tõid kooli lipu aulasse, laulsime hümni, asendusõppejuht oli aktusel teadvustaja, päris ja asendusdirektor võtsid sõna ning andsid kooli töötajatele tähtsa päeva puhul lilleõie, haldusjuht-administraator võttis sõna ja andis kõigile kooli töötajatele üle majakujulise igaühe nimega võtmehoidja, õpetajad esinesid, 12. klass esines, koolilipp viidi aulast välja ja oligi aktus läbi. Oli jäänud veel viimane samm - 12. klassi ja õpetajate ühine pidulaud. Võimalus üheskoos see päev kokku võtta ning head ja paremat nautida.Võtangi nüüd siis kokku: suur aitäh, kaheteistkümnendikud põneva ja ilusa päeva eest! Olge iga enda ettevõtmisega üksteisel külg külje kõrval (või isegi kukil) ja minge elule vastu just selliste emotsioonide ja rahuloluga nagu oma ühispildil. Egle Kõvask Valga Gümnaasiumi huvijuht 11.-15. septembrini kuulis Valga Gümnaasiumis tavapärasest enam jutusuminat ja naerukilkeid. Seda ikka sellepärast, et möödunud nädalal toimus rebaste nädal ehk 10. klassi õpilaste kooliellu sisseelamise nädal. Nädal hõlmas endast rohkesti põnevaid tegevusi nii vahetundides kui ka pärast tunde. Kõike seda planeerisid ja viisid õppetöö kõrvalt läbi 12. klassi õpilased. Nädala jooksul pandi proovile nii rebaste visadus kui ka kavalus. Küsimust „mis järgmiseks?“ küsiti nädala jooksul palju ning ega ka ootusärevus kas-saab-minna-veel-hullemaks puudunud. Tegelikkuses oli kogu nädal väga lahedalt ja nooresõbralikult üles ehitatud. Tegevusi oli palju, aga seda selleks, et luua meile rebastele, kui ka pealtvaatajatele meeldejäävat emotsiooni. See ju tegelikkuses on see, mis toidab ja suurendab edasistki tahet. Kuigi rebaste nädala kohta käivad müüdid, et see on uute kooliõpilaste n-ö piinamine läbi erinevate ebameeldivate tegevuste, võin julgelt väita, et kõige vingemad tegevused olidki tegelikkuses just need, mis esmapilgul hirmu ja külavärinaid tekitasid. Eks esimeste tegevustega oli alguses ikka tunne, et see on päris jube ja enam ei tahaks. Kuid ootusärevus oli kogu aeg uute tegevuste ees, et mida põnevat nüüd tegema peab. Ja eks see teadasaamise huvi köitiski kogu aeg osa võtma. Nüüd tagasi mõeldes ütlen, et kõik oli väga lahe. Ütlen julgustuseks, et midagi šokeerivat ja ületamatut polnud. Meelde jäi ja see ju loeb. Igatahes alustades algusest, siis terve nädal oli meil tihedalt sisustatud. Tegevusi jagus nii vahetundi kui ka pärast koolipäeva. Lisaks tegevustele pidime esmaspäevast reedeni koolis käima rebasele omases väljanägemises ning et meid ikka vähekenegi ebamugavasse olukorda panna, tuli meil koolikoti asemel õpikuid kanda ämbris või pappkastis. Julgemad otsustasid viimase kasuks. Esimene rebaste nädala koolipäev algas rebasevande andmisega kell 7.45 ning kiirülevaatega nädala esimesest poolest. See tehtud, saadeti rebased kiiruga tundi. Esimesel vahetunnil ootas meid, rebaseid ees oma mentoriga tuttavaks saamine. Et see aga oleks põnevam, käis see läbi mängu. Üllatus oli suur, kui leidsime mentorite asemel teise korruse pingilt oma nimedega ümbrikud, mida avades leidsime ühe tegevuse, mida tehes leiame üles oma mentori. Tegevused olid erinevad. Näiteks pidi laulma Eesti hümni, tantsima tibutantsu, tegema kätekõverdusi, hõikama „minu mentor on kõige nummim“ jne. Esimese päeva kohta oli ilus algus, sest hirmutavaid tegevusi oli vähe. Küll aga anti kodune ülesanne, milleks oli mõlemal 10. klassil valmis teha enda klassi iseloomustav lipp ning laul või tants. Teisipäeval oli ülekooliline spordipäev. Eriliseks tegi selle see, et ka seal olid kümnendikud maskeerunud rebasteks. Jõudu katsuti nii pusle teatevõistluses, kotijooksus, pedelteatejooksus, rammumehe ametis ja köie tõmbamises. Pärast spordipäeva kogunesime aulasse, kus toimus kahe klassi vaheline tantsulahing. Tantsulahingu põhimõte oli muusikasaatel lasta mõlema klassi rebastel olla loovad ning astuda ühekaupa tantsuliigutustega teise klassi vastu ning 12. klassid hindasid, kes lahingus oma loovate liigutustega peale jäi. Tantsuvõistluse lõppedes ootas meid ees ülesanne linnas. See kujutas asjade müümist võimalikult suure raha eest. Ega see kõige lihtsam ülesanne polnudki, sest müüa tuli tualettpaberit ja mune. Kokkuvõttes võib öelda, et müük oli edukas. Kolmapäeva hommikut alustasime rebaste paarisjoogaga. Kuna kõik arvasid, et läheme päris joogasse, oli ehmatus päris suur, kui tuli välja, et tegu on millegi muuga. Terve joogatunni kestel oli kuulda igalt poolt vaikset itsitamist, sest see, mida tegema pidime, oli tõepoolest huvitav. Kuid see oli alles algus. Järgmisel vahetunnil pidime moodustama riietest keti. Seljast tulid nii jakid, särgid kui ka ketsipaelad ja sabad. Viimasel vahetunnil pidime moodustama tiimid ning poiss-tüdruk vaheldumisi üksteise kõrvale põrandale maha heitma, et hakata rivis edasi andma münti. Münt tuli edasi anda kõhult kõhule käsi ja muid abivahendeid kasutamata. Ainus abimees oli sinu enda keha. Olengi jõudnud jutuga nädala kõige meeldejäävama päeva juurde, mil toimus rebastele põhiline tegevus. Neljapäev oli nädala tipphetk. Sellest olenes, kui sobilik sa kooliperre oled. Katsumusi oli palju. Juba hommik algas jubedalt. Teadsime, et kodust on vaja kaasa võtta hambahari ja hambapasta, kuid teades kaheteistkümnendikke, oligi arvata, et ega see nii lihtsalt ei taha. Ja oh seda õõvastust, kui pidime moodustama koolihoovis ringi ning hakkama enda hambaharjaga enda ees oleval inimesel sinepiga hambaid pesema. Põhilised kuuldaolevad laused olid „ma ei taha“, „ma ei suuda“, „ma hakkan kohe oksele“ jne. Näod ja emotsioonid olid päris jubedad, kuid õnneks pidasid kõik ilusasti vastu. Järgmisel vahetunnil käisime õues korvpalli vabaviskeid tegemas ning sellest järgmisel ootas meid aulas ülesanne. Mis oli taaskord liialt humoorikas, et mitte naerda. Pidime võtma kaks rivi poiss-tüdruk vaheldumisi. Kõigile anti õhupall. Mõlema rivi ette asetati üks tool ning üks inimene. Ja juba see vaatepilt andis märku, et tuleb midagi naljakat. Igatahes rivi ees, tooli juures olev inimene seisis meie poole seljaga ning tema taga olev inimene pidi enda õhupalli tema vastu katki tegema. Muidugi käsi, küüsi, hambaid jms kasutamata. Seejärel jäi tema rivi algusesse tooli juurde ja niiviisi lõpuni välja. Ise seda teha oli jube, kuid teisi vaadata naljakas. Kuna reedeks oli jäetud ka kodutöö – koogid 12. klassidele, saime enne õhtusi tegevusi klassidega aja maha võtta ning minna kooli sööklasse kooke valmistama. Pärast tundide lõppu toimus kooliorienteerumine, mille raames pidime vihjete abil üles leidma viis klassi, kus ootas meid ees ülesanne. Näiteks pidime heegeldama, jätma meelde ja laulma laulu, puhuma katki õhupalli, lahendama keemia ülesannet, lennutama lennukeid jne. See ülesanne läbitud, ootas enne takistusrada ees veel üks ülesanne. Väidetavalt potiülesanne, mille eel meil, kümnendikel silmad kinni seoti ning ühe kaupa tualettpotini juhatati. Poti juures pidime käe sisse pistma ning põhjast ühtteist otsima. Ülesanne oli planeeritud jubedamana, kuid kuna lõhn reetis, saadi kiiremas korras aru, et tegu on tavalise mulla ja vee seguga ämbris. Pärast seda hakkaski pihta tõeline rets, kell oli siis juba veidi viis läbi õhtul. Meie silmad olid kinni seotud, jalanõud korjati kokku ning peideti ära. „Mis nüüd saama hakkab?“, „kuhu mu jalanõud viiakse?“, „kas ma saan need (puhtana ja kuivalt) tagasi?“ olid mõned küsimused, mis selle lühikese aja jooksul juba teiste kümnendike seast esile toodi. Seejärel võtsime üksteisel kätest kinni ning liikusime koolimajast välja. Staadionile liikudes, kus esimene osa tegevusest toimus, tehti meid kokku jahu ja munadega. Lisaks said mõned endale särgi sisse tomatit ning mõned oma riietele suisa ketšupit. Seejärel ootas meid ees liurada, kust iga rebane pidi end alla libistama. Kile oli koos nii jahu, tomati, arbuusi, munade, õli ja veega. Mäest alla lastud, pidime kuidagi tagasi üles saama, et võõralt territooriumilt kuidas tagasi omale saada. Üles saamiseks pidime ühtses rivis läbi autorehvide mäest üles kõndima. Et aga asjale salakavalust lisada, kõditati mõningaid rebasekutsikaid millegagi näiteks lõua alt või kõhult või tehti midagi muud, mis tekitaks hirmu. Selleks ajaks, kui olime tagasi koolihoovi minemas, oli muidugi kogu hirm üle läinud, sest kõige jubedamad asjad olid möödas. Edasiste tegevustena ootas ees toidukile, mis oli kokku määritud sinepi, arbuusi ja mädarõikaga, limpsimine. Veel ootas ees magustoit, milleks oli heeringatükk sibularõnga ja Nutellaga. Läbi tuli roomata takistusrajast ning lõpuks võtma veega täidetud ämbrist käsi kasutamata välja kas õun või sibul. Vedas, kui sattusid õuna otsa. Neljapäev oligi otsakorral. Tuli tõehetk. Saime silmadelt võtta salli ning näha, mida kõike pidime läbi tegema ning millised ise välja nägime. Räpakollid – aga see on andestatav, sest sellist asja nagu rebaste ristimine saab kogeda väga harva. Oli aeg aidata kaheteistkümnendikel koristada, siis end veidi kasida ja koju minna. Nädal oligi lõpusirgel ning ei teadnud enam, milliseid emotsioone tunda. Kõik oli nii põnev olnud ja harjumatu oli sellest loobuda. Reedel ootas meid veel ees vaid pidulik rebaste vastuvõtmisaktus. Aktusele oli oodatud kogu koolipere ning rebasedki said nädalas ühe päeva, mil olla taaskord täiesti normaalsetes riietes ilma mentoritepoolse meigita. Marssisime aktusesaali üheskoos sisse, uhkelt käes meie endi valmistatud lipud, mille sel päeval kooli lipu kõrvale lipualusele asetasime. Seejärel lugesime üheskoos viimast korda ette rebasevande, et see ikka terveks õppeaastaks kinnistuks ning siis mindi iga sõnaga aina pidulikumaks. Viimast korda sel nädalal tuli meil, kümnendikel kogu koolipere ees oma klassi iseloomustavad etteasted lavale tuua, pärast mida vaatasime kogu nädalat kokkuvõtvat videoklippi ning oligi käes aeg võtta uhkusega vastu rebasetunnistus, mis kinnitas, et oleme teotahtelised, koostöövalmid ja energilised ning sobime suurepäraselt Valga Gümnaasiumi õpilasteks. Kuna õpilased polnud ainukesed n-ö rebasekutsikad, võeti veelkord vastu ka meie kooli uued töötajad ning tänati ka klassijuhatajaid. Mõlematele anti samamoodi üle tunnistus ning kaela riputati kommidest kaelakee. Kuna kogu nädala jooksul koguti tegevustest osavõtmise ja väljanägemisega klassile plusspunkte, kuulutati aktusel välja nädala võitja, kelleks oli 10. humanitaar- ja majandusklass. Nii esimene kui ka teine koht said auhindadega pärjatud. Annabel Voitka 10. humanitaar- ja majandusklassi õpilane Heliisa Mets 10. reaal- ja siseturvalisuse klassi õpilane Valga Gümnaasiumi õpilasesinduse liige |
|